sees on olemas . Kaks poolust saab kokku ja tekib tervik . *** Kohati tundub , et inimesed tahaksid põgeneda looduse eest , kust nad tulevad . Et olla moodsad ja mitte olla mingid metslased . Nii tundub , vaadates , millise juhmi kalkusega raiub uuslinlane oma maja eest maha puu , mis varjab tema vaadet Linnale . *** Inimesi on sageli võrreldud lilledega . On tüdrukuid , kes meenutavad piibelehti ja on mürkputketaolisi eitesid . Meie ajastu sünnitab naisi , kelle olemuses on midagi plastmassist roosi meenutavat . Just nimelt olemuses , välimusest ei maksa rääkidagi 9 Fred Jüssi mõtteid taimedest Nurmenukk - Nii nagu inimestel on lilledelgi oma olemus ja kui püüad sellesse tungida , leiad end ekslemas oma mõttemaailma tundmatutel tagamaadel , sest sinna kuskile on ta peidetud , see lillede olemus , milleni tahad jõuda . Pean appi
säilitavad elulise komplitseerituse. Niisuguseid on kõigepealt Pearu ,,Tõe ja õiguse" esimeses osas, Maurus selle teises osas, Karin neljandas; peale nende tähtsamate veel hulk teisi väiksemaid täis- või poolhumoristlikus valgustuses nende ümber või kõrval; viimaste hulgas paistab eriti silma rida naiivkoomiliseks skitseeritud noorte tütarlaste ja neidude siluette. Kujude nimeline mitmekesisus on väga suur; seal on sulaspoisse ja tüdrukuid, igas kaliibris taluperemehi ja eitesid, köstreid ja maarätsepaid, linna majaperemehi, trahteripidajaid, rohelist õppivat noorsugu ja selle kantseldajaid õpetajaid, kojamammasid ja söögimajaemandaid, vabrikutöölisi, ajalehetoimetajaid ja revolutsionääre, hangeldajaid, marodööre, rahatuusi ja linna peenema seltskonna vesivõsusid, parunipreilisid ja paruneid. Ainuke asi, et kirjaniku ühe stiliseeriva võtte tõttu, mida ta tarvitab kõigil puhkudel peaaegu ühteviisi, kannatab mõnel
Öökulli kannul on suur põõsalinde arv, poeedil aga iga liiki pööbliparv. Vahel söandas mõni salakaval jõnglane oma naha ja kondid turule viia kirjeldamatu lõbu eest Quasimodo küüru sisse nõel torgata. Vahel riivas mõni noor kena tüdruk, kes oli vallatum ja häbematum, kui viisakus lubas, preestri musta kuube ja laulis talle nöökivalt otse näkku: «Kurat lõksus, kurat lõksus!» Mõnikord sõimas salk räpaseid eitesid, kes kuskil uksetrepi astmel varjus kükitasid, valju häälega möödaminevat ülemdiakonit ja kellalööjat, paisates neile jultunult näkku selliseid ergutavaid tervitusi, nagu: «Hm, vaadake, ühe hing on nagu teise keha!» Vahel leidus ka salk skolaare ja tänava-poisse, kes isekeskis mängisid, kuid siis kõik püsti kargasid ja mõnitades ühes kooris ladina keeles tervitasid: «Éia! Eia! Claudius cum claudo!»' Kuid tavaliselt ei pannud preester ja kellalööja neid mõnitusi tähelegi
annaabi.ee 
