kohutav). Kuid matkijate teostest ei saavuta ükski eeskujude mõju ega menu nagu kirjutab Talvet: Cela ja Laforeti järglased, mõistmata oma eelkäijate teoste allteksti probleemanalüütilist meetodit (s.o. tagajärjelt/eesmärgilt põhjusele/vahendile) -, absolutiseerides kas olusid või indiviidi eksistentsi, oskamata tajuda ja näidata neid nende ühtsuses ja seoses, vaevalt võisidki välja jõuda mujale kui kirjanduslikku eimiskisse. Tremendismi rajajate romaane on tõlgendatud ka kui eksistentsialistlikke. Carmen Laforeti maailmavaatelises kujunemises on eksistentsialismil samuti oma koht - nii Miguel de Unamuno võimaluste ja tegelikkuse konfliktist tuleneval traagilisel elutundel kui ja Sartre'i ideedel, millega Laforet tutvus ülikooliaastail Madridis ja Barcelonas. Tema ,,eimiskit", s.o. sisutühja, mõttetut elurutiini võiks samastada Sartre'i ,,mitteolemisega".
See kriteerium on aga seotud enam Epikurose eetika kui epistemoloogiaga. Epikuurlaste füüsika. Epikurose ontoloogilised arusaamad toetuvad varasema kreeka atomistika pärandile. Kirjas Herodotosele võtab ta need vaated teesiliselt kokku. Lähtuda tuleb sellest, et eimiskist ei saa midagi tekkida ja miski ei saa ka eimiskiks muutuda. Kui see nii ei oleks, ei tekiks kõik meile teadaolevad asjad kindlast materjalist, pealegi oleks sel juhul maailm juba ammu eimiskisse lagunenud. Maailmakõiksus on igavene ja muutumatu, sest pole midagi muud, milleks ta võiks muutuda või mis oleks väljapool ja võiks muutuse esile kutsuda. Kõiksus koosneb kehadest ja tühjusest. Et on kehad, seda tunnistavad meile tajud; et peab olema tühjus, saab tuletada liikumise faktist nagu eelpool kirjeldatud. Niisiis peab kõik, mis on olemas, olema käsitatav kas keha või tühjusena või kehade omadusena või tühja ruumi omadusena.
Kui me püüdleme headust või ilu, siis me unustame ära oma olemuse, see tähendab erinevuse; ja langeme Pleroma omadustesse, mis kujutavad vastandite paare. Me näeme suurt vaeva, et headuse ja iluni küündida, kuid sellega koos omandame ka kurjuse ja inetuse, sest nemad on Pleromas koos headuse ja iluga. Kui me aga oma olemusele truuks jääme, nimelt erinevusele, siis me eristame ennast headusest ja ilust ning ühtlasi ka kurjusest ja inetusest, ja siis me ei lange Pleromasse, nimelt Eimiskisse ja lahustumusse. Teie väidate mulle vastu: sa ütlesid, et erinevus ja samasus olevat Pleroma ühtmoodi omadused. Kuidas siis olla, kui me taotleme erinevust? Kas me siis ei murra truudust oma olemusele? Kas me ei lange erinevust püüeldes ometi samasuse? Te ei tohi unustada, et Pleromal pole mingeid omadusi. Me loome need omadused mõtlemise abil. Niisiis, kui te püüdlete samasust või erinevust või mõnda muud omadust, siis te püüdlete
annaabi.ee 
