Neid luuletusi võib periodiseerida aastatega 1923-1935. Esimesed luuletused olid helgemad ja romantilisemad. Varastes luuleproovides otsib ta veel ühtset ja terviklikku kujundit, selle puudumist kurdab ta ka kirjas Tuglasele 18. oktoobril 1925. Talvik püüab 20. sajandi 20ndatega kaasa minna, mil kõik kandus üle ekspressionistlikku vormi. Selle aja luule on väga tundeline ning eneseväljenduslik. Palju on sõnadega priiskamist ja ehtimist. Suured sõnad luuleridades on kaasakiskuvad ning ärevust tekitavad. Talviku luuletuses ,,Uni": ,,Öötaevas sätendab kuu hõberoos,/ lööb sädelema vete jahe viru/ kui lilleväli sinimustas voos.". Just see luuletus on minu jaoks väga ekspressionistlik ning pooleldi kõlab nukralt: ,,Pilv hõberoosi kurku neeland ju.../ Ööpime endine vee ahnes keerus."(,,Uni"). Rohkelt on looduseteemalisi luuletusi, ning neis väljendatakse tundeid väga suurejooneliselt
kippusid põlvikute või seelikute pikkust mõõtma ja muid korrastavaid või karistavaid riitusi läbi viima. Veel 1970. aastatel lubasid ehteid kanda vähesed õpetajad. Meikimine, juuste värvimine, küünte lakkimine jm oli keelatud, ainult juuste lokkimine hakkas paiguti juba lubatuks muutuma. Kuid sellegi eest võidi halval juhul viia vägisi kraani alla pesema. Suveti kasvatasid noormehed habet ja juukseid ning tüdrukud harrastasid koolis lubamatut ehtimist. Vaeste õpetajate kiuste keeras noortemood 1960. ja 1970. aastatel aina pikajuukselisemaks ja nii olid paljud õpetajad sunnitud möönma, et poiste juuksed tohivad ulatuda kraeni või õlgadeni. Õpetajate päev 5. oktoober Õpetajate päeva tähistati Eestis koolides juba 1960. aastatel, kuid tänase koolilapse kalendrisse kuulub see tingimata ja on kindla kuupäevaga seotud. Tavad pole aastate jooksul kuigivõrd muutunud, ehk ainult selle poolest, et 1960
Tulija oli orjatüdruk ja kuulutas, et vanahärra puusärki-panemine kõhe pidi algama; noorhärra laskvat sellepärast ka preilit alla paluda. Paar minutit ei olnud muud kuulda kui kergete sammude ja naisterahva riiete kähinat. Vist kohendas preili Adelheid oma ülikonda ja pani ehteid juurde. Varsti tuli veel keegi raskemate sammudega 196 uksest sisse ja Jaks tagumisse kambrisse. Sepp kuulis noort mõisahärrat ütlevat: «Kas veel ei ole valmis, õeke? Pole suuremat ehtimist vaja, sest võõraid on vähe ja noori pole sugugi.» Seepeale oli preili Adelheid kõhe valmis ja läks tüdrukuga ühes välja. Goswin ja Mai jäid üksi. Sepp pigistas hambaid kokku. «Vaata, Mai, mis sa minuga oled teinud,» ütles Goswin etteheitvalt. «Ma ei ole kuri inimene ega külma südamega, aga praegu pannakse mu isa puusärki ja mina ei ole veel ühtegi pisarat silma saanud ega oma õnnetuse peale mõtelnudki. Sa oled mu ara nõidunud, nii et ma uneski muud ei näe kui sind üksi
annaabi.ee 
