Hüpikkonn ei kannata veini ja muutub sellest imelikuks. Ikkagi jõi Hüpikkonn vastu tahtmist ära veinipeekri. Kuningas käskis tal juua ka teise kuid tema eest astus välja Trippetta. Kuningas muidugi oli haavatud vastuhakkamisest ja lõi kääbusest naist kuid Hüpikkonn siiski pääses teise veinipeekri joomisest. Kuningas küsis uuesti narrilt mida teha karnevali jaoks. Hüpikonn pakkus välja metsikud orangutangid, kes on üksteise külge ringjalt ühendatud ja ilmuvad ehmatusena välja just keskööl. Orangutangideks moondusid mehed aga tõrvaga ja linatükikestega kaetult. Südaööl jooksid orangutangid saali ehmatades kõiki külalisi just nii nagu kuningas oli tahtnud. Kuid Hüpikkonnal oli plaan millest kuningas midagi ei teadnud. Ta riputas kavalusega laelühtri konksu külge kõik 8 meest ja pani nad põlema. Samal ajal karjudes ise, et see on selle eest et kiusavad väiksemaid ja julgevad lüüa naist. Peale seda ei nähtud ei
esmakordselt politsei huviorbiiti. Põhikooli sai ta siiski lõpetatud. Mees jätkas järjest uute süütegude toimepanemist. Ta viibis alkoholijoobes avalikus kohas ja põhjustas liiklusõnnetuse juhtides mootorsõidukit lubadeta ning joobnuna. Need rikkumised päädisid rahatrahvidega. Hiljem pani ta toime varguseid. Süüteod läksid järjest tõsisemaks ja vägivaldsemaks. Kuid koheselt vangi ei sattunud, Sassile ehmatusena ei mõjunud ja teda õiguskuulekale teele ei suunanud. Üks kord röövisid nad kahekesi ühte meest. Mees sai raskelt vigastada. Lühikese aja pärast saadi mõlemaid kätte ja peale kohtuistungit saadeti Sass esimest korda trellide taha. Nooruk istus Tartu vanglas üks aastat ja neli kuud. Vangisolek talle kasuks ei tulnud. Üha rohkem hakkas meeldima kriminaalne eluviis. Vanglasse sattununa kaotas ta ka töö, kus oli lühikest aega töötanud
Sellest võib tulla midagi head, isegi kui esmapilgul see nii ei tundu. Samuti ütleb Kierkegaard, et me ei saa põgeneda minevikku, vaid peame elama olevikus, sest minevik ei kaitse meid oleviku eest. Inimene ei peaks küsima, mida saab teha riik või kirik. Ta ütleb, et me peaksime küsima, mida mina ise saan ette võtta. Kierkegaard näeb elu kui võimalust, kui kingitust. Kierkegaardi kirjutistes domineerivad kaks mõistet: hirm ja hüpe. Hirm võib meie ellu tulla äkitselt, näiteks ehmatusena, ent see võib olla meis ka pidevalt. Sel juhul on inimene meeleheitel. Samas tõestab hirm, et me oleme määratud millegi kõrgema jaoks. Hirmu puhul lõikuvad inimeses kaks maailma (Jumal ja loom). Mõtleva inimese jaoks on kõige hullem elada pingeseisundis (ootamine ja teadmatus, hirm), mistõttu peab inimene olema valmis hüppeks. Hüpe on äkiline üleminek ühest seisundist teise.
annaabi.ee 
