Näitus kujutas minu jaoks sügisõhtu sumedusele sarnanevalt romantilist atmosfääri. Suurim osa töödest olid lüürilised. Esimesest ruumist nägin töid, mis olid pigem sinakates toonides. Neist hiilgas välja merelist hõngu. Need tõid mõttesse kodusaare ning selle võlud. Eriti meeldivalt mõjusid muidu siniste värvidega tehtud tööd, mille sisse oli lisatud veidi roosakaid toone. Kurbusemärgid vaataja peas võisid kaduda. Osadel teostel oli aga puudu mõjuvusest ning ehedusest. Teisest ruumist nägin, kuidas erksamate värvidega oli mängitud. Need lõid minus kui pealtvaatajas heaolutunde ning kujutasid mu jaoks justkui äsjaalganud suve. Piltidel võis näha erinevat sorti lilli. Siiski saan ette heita seda, et liiga paljude värvide kokkupanek võib tekitada vaatajas ebameeldivat tunnet. See ei tundu reaalne ning ei paku mulle kui vaatajale huvi. Samal ajal ei saa värvide üleküllust ette heita toolile, mis samuti teisest ruumist vastu vaatas
vajaka. Pigemini tekib paaril juhul tahtmine harutada foto kihiti mitmeks eri pildiks ja siis need omaette eraldiseisvatena vaatajatele serveerida. Samal ajal ei saa detailide üleküllust ette heita kolmandal korrusel asunud portreepiltidele. Piltidel poseerivatel (just nimelt- poseerivatel) neiudel ja neid ümbritseval taustal on justkui kõik eeldused hea foto saamiseks, kuid ometi jääb midagi vajaka. Neil teostel on puudu mõjuvusest, ehedusest. Ilu on piltidel olemas, kuid pole emotsiooni, lugu. Näiteks foto sügisese pargiga taustal seisvast pigem uhkelt riietatud naisest jättis üsnagi sisutühja mulje, sarnanedes natuke moefotodega. Siiski, portreedel on enamikus oma nõnda öelda lugu olemas. Modellide väljanägemise järgi võib öelda, et on üritatud kujutada kaotatud võitlusi ja endiselt kripeldavaid unistusi läbi nukra, räsitud ilu. Kohati on see ka õnnestunud. Paeluvaim
sidest. Sihtkoha turunduse olulised tööriistad on seega kuvand, positsioonimine ja brändikujundus. Viimane on ilmselt parim vahend tänapäevastele sihtkoha turun- dajatele. (Morgan et al 2004: 11; Park et al 2006: 263) Turismisihtkoha kui brändi eripäraks on tema unikaalsus. Sihtkohad püsivad konku- rentsis tänu brändi identifitseerimisele ja positsioonimisele reisijate jaoks. Sihtkoha turunduse edukus sõltub kuvandi või brändi tugevusest, selle ehedusest, originaalsusest ja vastupidavusest. Brändist arusaamise, sellele toe ja usalduse tekkeks peaks juhtimise koondama ühe organisatsiooni kätte. Bränd annab turismisihtkoha konkurentsivõimele tähenduse ja väljenduse. See loob elamuse ja kuvandi, edastab väärtussüsteemi ja siht- koha positsiooni turul. (Lennon et al 2006: 235; Fabricius 2006: 44) Võimalikud probleemid sihtkohas ei tulene tavaliselt vaid külastajatest, pigem on need
jooksul. Kuid selles liikumises on siiski võimalik eristada kolme erinevat etappi: 1970. Aastate feministlik kunst ja kriitika rõhutasid naiseksolemise spetsiifilisi tingimusi ja kogemusi. 1980.aastatel püüti luua oma teooriat (poststrukturalism, psühhoanalüüs jt.) 1990.aastate algul aga seisti taas veelahkmel, sest 1970.aastate praktilised strateegiad naiste kunsti tõlgendamisel olid küll asendatud teoreetilisemate strateegiliste praktikatega, kuid kaotanud mõndagi ehedusest ja spetsiifilisusest naiskunstnikuga suhtlemisel. 1990.aastate ülesandeks saigi üheltpoolt säilitada 70.aastate audentset ja ehedat, teiselt poolt säilitati selle akadeemilise mudeli eeliseid ning selle kaudu saautatud komplekset tulemust. Feministlikus mõtlemises on toimunud pöördumine Lääne tsivilisatsiooni seisukohalt marginaalsemate valdkondade poole - valge haritud heteroseksuaalse keskklassi naise positsioonilt kolmanda
annaabi.ee 
