Prillup langeb sügavasse ahastusse. Prillup oli oma traagikas ise kõige rohkem süüdi, sest tema tegi selle saatusliku otsuse. Ka Kremer ja Mari ei ole täiesti ilma süüta, sest ka nende tegevus viis Tõnu elu rööpast välja. See on täiesti loogiline, et vaene ja orjahingeline talupoeg tahab rikkaks saada ja austust teenida, aga selle nimel ei tohiks ta loobuda enseväärikusest ja südametunnistusest. Rahaahnus, naiivsus ja egoistlikkus on pahed ja teose lõpus Tõnu taipab seda. Ta taipab veel, et materiaalsetel väärtustel pole mingit hinda hingeliste ja vaimsete kõrval. Kunagine elu talupojana tundus palju parem kui hilisem elu piimamehena, sest siis olid veel alles väärtused ja väärikus. Hilisem kahetsus ei lugenud aga midagi, sest tagasi pöörduda endise elu juurde polnud enam võimalik. Mari oli selleks liiga kiuslik ja Kremer poleks lepingust loobunud. Avastus, et elu on
majanduslikud ja sotsiaalsed hierarhiad. Selle nimel tahavad anarhistid luua anarhia, kus puuduks valitsus, võim, riik ja kapitalism. Nad arvavad, et sedasi saaksid indiviidid olla tõeliselt vabad ning võrdsed. Kuid kas mitte ka loodusseisundi puhul ei kehti samad asjad? On arusaadav, et riik valitseb inimeste üle, kuid kas siis teistmoodi olekski võimalik, arvestades inimeste olemust, siis meenutades "Kärbeste jumala" sündmusi tuleks välja jällegi pigem inimeste kättemaksuiha ning egoistlikkus. Anarhistid kritiseerivad praegust ühiskonda ning nende visiooniks on luua uus ühiskond, mis oleks praeguse ühiskonna vastand ning tähtsaimad eesmärgid on nende jaoks vabadus, võrdusus ja solidaarsus. Sellist mõttemaailma järgitakse teatud inimeste poolt, kuid seda reaalselt olemas ei ole nagu loodusseisunditki. Anarhistid väärtustavad kõrgelt vabadust, üksikisiku vabadust kui ka terve ühiskonna vabadust. Tähtsaks peetakse individuaalsust, mis teeb inimesest unikaalse isiku
Mida enam neid reforme tegelikkuses toimus, seda enam hakkas kõlama 30. aastatel kõlama see eesmärk. Taunijate väited: seostanud 12. märtsi riigipööret Pätsi poliitiliste ambitsioonidega - olevat alati pürginud ainuvõimule. Sama moodi on välja toodud psühholoogilised eeldused - tal hindamatud teened riigi ees. Pätsi arvates ei olnud Eesti riik neid tema hiigelsuuri teeneid piisavalt tunnustanud. Teotud arrogantsus, egoistlikkus. Ainulut psühholoogiliste eeldustega seda põhjendada aga ei saa. Püütud välja tuua ka välispoliitilist kaarti - Päts ja Laidoner juhindanud välistest käskudest, NSV Liidule viidatud eelkõige. Ega Moskvas vabadussõjalaste peale just hästi ei vaadatud - Moskva saadik andis mõista, et vabadussõjalaste võimule saamine võiks kahe riigi suhteid halvendada. Aga et Moskvast anti käsk riigipööret teostada, et pea paika. Rein Marand on
annaabi.ee 
