ENSV ajal olid peamised puuetega inimeste rehabilitatsiooniga tegelejad Pimedate Ühing ja Kurtide Ühing. Suhtumine ühingu liikmetesse oli üldiselt salliv, kuna liikmete seas leidus ka sõjaveterane. Palju negatiivsem oli suhtumine aga sünnikahjustusega inimestesse. Nende probleemidega küll tegeleti, kuid tihti oli nende juurdepääs haridusele raskendatud, kuna nad olid paigutatud (pool)suletud raviasutustesse. Mõõduka, sügava ja raske vaimse alaarenguga õpilased olid koolikohustusest vabastatud. Neid lapsi varjati "ja probleemid olid peidetud kodudesse suure häbi ja hirmuga alanduse kartuses" (Roosi kool-lasteaia kodulehekülg). Esimesed invaühingud tekkisid 1980-ndatel. Nõukogude perioodil töötasid erikoolid kuulmis- ja nägemispuuetega inimestele (keskharidus 12-13 aastaga), liikumispuuetega lastele oli mõeldud Haapsalu Sanatoorne Internaatkool (keskharidus 12 aastaga), vaimse puudega lastele abikoolid (6-klassiline haridus 9 aastaga). K...
aastal seekord esitas ta näitusele puust õmbluskastikese ja kartulivõtmismasina. Auhinnaks sai ta kakskümmend viis rubla. Neli aastat Erastveres oli Weizenbergi jaoks töörikkad, aga õnnelikud. Ta leidis seal sõpru ja oli võimalus suhelda endast haritumate inimestega. Mõnusaks vestluskaaslaseks oli mõisavalitseja Jüri Hammer. Kui Weizenberg Erastveres tislerina töötas, oli üheks sealtkandi aktiivsemaks ärkamisaja tegelaseks Wiezenbergi eakaaslane Johannes Eglon. Ta võttis elavalt osa Eesti ärkamisaja üldistest ja kohalikest üritustest. Rahvusliku meelsuse pärast pidasid baltisaksa võimumehes teda teraselt silmas. Ta oli sunnitud mõnda aegavangis istuma ja lõpuks Kanepist lahkuma. Erastvere päevil sai Eglonist Weizenbergi üks lähedamaid sõpru. Weizenberg tegi oma ametitööd õhinaga, nii mõnigi soovitas tal minna rändama, külastama suuri töökodasid.Weizenberg otsustas ära õppida saksa keele
1893.a. avati koolis juba neljas klassikomplekt.). Kindlakäeline oraalne (suuline) õpetus, mis oma mõjutused sai Saksamaalt, domineeris Eestis kuni XX sajandi keskpaigani (R. Toom, http://www.ead.ee/uurimustööd/ Kurtide keeleline variatiivsus kommunikatsioonis). Hiljem võttis Sokolovski tööle õpetajaid, kes oleksid suutelised õpetama kurttummasid. Sokolovski kutsus 1865 aastal Johannes Egloni, kes oli varem töötanud Kanepi kihelkonnakoolis õpetajana. Eglon õpetas kurttummasid ligi 33 aastat. Kuna Eestis puudusid vastavad kogemused, astus Sokolovski kirjavahetusesse kuulsa Saksa kurttummade õpetajaga Hilliga. Sokolovski sai Hillilt palju vajalikke juhtnööre õppetöö korraldamise ja õppeplaani koostamise kohta. 3. oktoobril 1883.aastal leiti, et Vändra ei ole kurttummade koolile sobiv asupaik ning tehti pakkumine see üle viia kas Pärnusse või Viljandisse. Seda siiski ei tehtud enne 1924. a. Pärast Eesti Vabariigi loomist 1918
annaabi.ee 
