erinevalt. On ühiskondi, kus meestelt oodatakse käitumist, mida eesti keeles nimetatakse "mehelikuks", kus mehele öeldakse "Ole meheks!" Mees peab olema vapper, valmis võitlema teistega, mees on potentsiaalne sõjamees. Mees ei ole sentimentaalne, ta ei väljenda oma tundeid, eriti mitte haledust, kurbust. Meilgi on tavaline öelda, et "mehed ei nuta". Samal ajal on Eestis traditsiooniline külaühiskond olnud egalitaarsem: naistel on siin olnud palju rohkem õigusi ning vabadusi kui näiteks islamimaades või Hiinas, kus naine oli kinnistatud kodu nelja seina vahele, oli rohkem või vähem mehe omand. Samal ajal ei häbenenud mehed vanas Hiinas nutta: Hiina vanas luules kohtame palju pisaraid: luuletaja (väheste eranditega ikka mees) nutab taga oma peret ja kodu. On huvitav, et mitmetes keeltes, näiteks inglise ja prantsuse keeles tähendasid sõnad "mees " (man, homme) sedasama, mis inimene
3. Peaaegu igas riigis (va Malaisa ja Pakistan, kus vahe oli olemas, aga pmst tähtsusetu) suhtusid mehed soorollidesse traditsionaalsemalt kui naised (v-o seetõttu, et traditsionaalsed soorollid on meestele kasulikumad kui naistele. Konkreetse religiooni tunnistamine muutis kultuuri suhtumist egalitaarsetesse soorollidesse. Kristlus (protestantism) = egalitaarsemad vaated soorollidesse; moslemid traditsionaalsemad. Klt geograafiline asukoht mõjutab: põhjamaades egalitaarsem, lõunapoolsemates maades traditsionaalsemad vaated, urbaniseerunud klt’id egalitaarsemate vaadetega – korrelatiivsed andmed! Ajalooline vaade soorollidele: 1. „Shifting cultivation“ (alepõllundus) naised teevad suurema osa põllutöid. 2. „plough cultivation“ (põlispõllundus) maaharimine adraga – mehed; naised traditsiooniliselt kodumajapidamistöödele pühendatud, isegi täna analoogsed tendentsid märgatavad klt’ides.
olemasolule sellise poliitika olemasolule, mis oleks võrdselt kõigi hääletajate huvides. Sest rikkad taotleksid niisugust seaduste kogumit, mis tooks neile erilist kasu, ning neil oleks raha ja mõju, et korraldada asju enesele soodsas suunas. Seega, nagu märkisime, eeldab Rousseau, et tõelise demokraatia eeltingimuseks on klassideta ühiskond. Kuid üldise tahte idee ise on veelgi egalitaarsem. Õige poliitika on selline, mis toob kõigile kodanikele võrdselt kasu. Pealtnäha oleks niisiis raske mõelda välja süsteemi, mis annaks võrdsusele suurema kaalu, eriti kui lisaks on kaasatud demokraatlik põhimõte, et kõik kodanikud saavad igal konkreetsel juhul võrdselt kaasa rääkida üldise tahte kindlaksmääramises. Paraku on näiline võrdsus Rousseau süsteemis mõnevõrra eksitav. Rousseau kasutab kodanikest rääkides alati meessoo vormi. See pole keeleline juhus
annaabi.ee 
