Järgnevalt importisime programmi eelnevalt alla laetud mõõteandmete failid Suurupi ja Tõravere püsijaamade kohta. Importimise lõpul avaneb aken, kus saame kontrollida ja vajadusel muuta punktide nime ja antenni andmeid (Joonis 2). Joonis 2. Mõõteandmete programmi importimine Suurupi püsijaama määrame kindelpunktiks ning sisestame programmi geoportaalist võetud koordinaadid (Joonis 3). Joonis 3. Suurupi püsijaama koordinaatide määramine Järgnevalt tõime sisse efemeriidide andmed ning teostasime baasjaamade vaheliste vektorite arvutuse (Process Baselines) (Joonis 4). Joonis 4. Baasjoonte arvutus Esimese sessiooni arvutustulemused: Teise sessiooni arvutustulemused: Kahe sessiooni võrdlusena näeme, et kõige suurem erinevus oli kõrguste vahel ning kõige väiksem Y-koordinaadis. Erinevused ei tohiks ületada 1 ppm, mis praegusel juhul on täidetud. Vahe
evolutsiooni. Eksobioloogia uurib maavälise elu tekke ja olemasolu asjaolusid. 2 Astronoomia ajalugu Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kogu kultuuriloo. Astronoomia on algselt kujutanud endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest, arenenud klassikaliseks geomeetriliseks astronoomiaks, mille vanimad valdkonnad on positsiooniastronoomia ja efemeriidide arvutamine, ning lõpuks astrofüüsikaks, mis püüab taevakehi endid füüsikaliselt tundma õppida. Varajases astronoomias vaadeldi ja ennustati nähtavate taevakehade, eriti tähtede ja planeetide liikumist. Hakati koostama horoskoope. Vanaaja astronoomid eristasid tähti ja planeete, sest tähtede suhteline asend püsis sajandeid muutumatuna, seevastu planeetide suhteline asend muutus võrdlemisi lühikese aja jooksul märgatavalt. Planeetide hulka arvati ka Päike ja Kuu.
Babüloonias, Egiptuses ja eriti Kreekas hakati kalendri, astroloogia ning hiljem ka kartograafia ja Maa kuju määramise huvides tähtede ja planeetide asendeid kindlaks tegema lihtsate vaatlusriistadega. Samu ülesandeid üritati lahendada Hiinas, Indias, Kesk ja LõunaAmeerikas, kuid sealsed saavutused ei mõjutanud uusaja astronoomia kujunemist.VanaKreeka kultuuripiirkonnas tegutsenud astronoomidest on tuntumad Eratosthenes, Aristarchos, Hipparchos ja Ptolemaios. Planeetide efemeriidide arvutamise ülesandest tulenes seal Päikesesüsteemi ehituse uurimine. Kreeka astronoomiapärandit edendasid keskaja Idamaade ja hiljem ka Euroopa teadlased. Hiliskeskajal võeti kasutusele uued instrumendid (kvadrant, teleskoop) ja algas üleminek heliotsentrilisele maailmasüsteemile. Avastati Päikesesüsteemi kehade liikumise seadused (Galilei, Newton, Kepler). Tekkis taevamehaanika, mis tegi 19. sajandi koguni võimalikuks senitundmata planeetide olemasolu ennustamise. 18
See toodab kollimatsioonitasandi ja maaellipsoidi lõikejoon.2) DGPS puhul? Satelliidi ja vastuvõtja kellavead, sarnast signaali-müra suhet, kus signaali kaks ristuvat normaallõiget, millest ühel on max ja satelliidi trajektoori vead, efemeriidide vead, signaali amplituud maksimaalselt kahekordistub. teisel on min kõverusraadius. iono- ja troposfääri refraktsioon, signaali Max faasinihke st kauguse määramise viga 17. geodeetiline joon e
Planeetide liikumist uurib taevamehaanika, nende asukoha täpne leidmine mistahes ajahetkel pole tänapäeval enam probleemiks. 23. tähtkuju, Astronoomia ajalugu hõlmab ajaliselt inimkonna kogu kultuuriloo. Astronoomia on algselt kujutanud endast teadmisi tähistaevast ja selle tsüklitest, arenenud klassikaliseks geomeetriliseks astronoomiaks, mille vanimad valdkonnad on positsiooniastronoomia ja efemeriidide arvutamine, ning lõpuks astrofüüsikaks, mis püüab taevakehi endid füüsikaliselt tundma õppida. 24. taevakaart Taevakaart näitab ülevaatlikult taevakehade asetust taevavõlvil sõltuvalt etteantud ajast ja kohast. 25.Päikesesüsteemi koostis. Päikesesüsteemi koostis Päikesesüsteemi põhikomponent on Päike, suhteliselt tavaline väikese massiga täht, mis siiski
annaabi.ee 
