Kui kõik muutuvad ühesugusteks, lakkab riik olemast ja järelikult tingivad riigi erinevused eri osade vahel. Mõningas mõttes peab riik olema ühtne, kuid suurem ühtsus ei taga paremat riiki. Platoni õpetuse järgi pidid inimese doleme ühesugused ja neid tuli kasvatada nagu loomi. Sarnaselt Platonile astub Aristoteles välja sofistide vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täielikult suhteliseks. Sofistid uskusid, et eetiline hinnang on ilma kindla aluseta. Eetikateostes viitab Aristoteles traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab. Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Aristoteles kritiseeris ka Platoni eetikateooriat. Käsitlus inimese vastutusest on Aristotelesel Platonist erinev. Platon väidab, et inimene ei ole loomult halb ega paheline omal vabal soovil
erinevatest inimestest. Kui kõik muutuvad ühesugusteks, lakkab riik olemast ja järelikult tingivad riigi erinevused eri osade vahel. Mõningas mõttes peab riik olema ühtne, kuid suurem ühtsus ei taga paremat riiki. Platon soovis aga inimesi kasvatada vastavalt loomutäiususele ühesuguselt. Sarnaselt Platonile astub Aristoteles välja sofistide vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täielikult suhteliseks. Sofistid uskusid, et eetiline hinnang on ilma kindla aluseta. Eetikateostes viitab Aristoteles traditsioonilisele moraalile, sellele mida enamus inimesi arvab. Aristoteles on lähemal tegelikkusele ja vähem nomineeriv kui Platon. Erinevalt Platonist ei uurinud Aristoteles, mis on hüve üldse, vaid millistel tingimustel on hüve saavutamine praktiliselt võimalik. Ariostotelese järgi on mõtet vaadelda nähtusi sellisel kujul, nagu nad iga inimese puhul üksikult avalduvad. Sellega seoses kritiseeris ta ka Platoni eetikateooriat.
Aristoteles järgib Platoni mõtteid selles suhtes, et astub välja sofistide Teooria, mis keskendub eetilise käitumise jaoks vajalike moraaliomaduste evimisele (iseloomule) moraalse tegutseja poolt. Vooruseetika väidab, et kõik põhilised otsustused eetikas on otsused inimese vaadete vastu, kes pidasid moraalipõhimõtteid täiesti suhtelisteks. Nende järgi on eetiline hinnang suvaline ja ilma kindla aluseta. Aristoteles viitab eetikateostes küllalt sageli traditsioonilisele iseloomu kohta. Seega on vooruseetika keskmes inimene ja tema iseloom. Moraalses mõttes ei peaks me hindama tegu või selle tulemust, nagu teevad deontoloogid või teleoloogid, vaid inimese moraalile ja sellele, mida enamus inimesi arvab. Siin on Aristoteles lähemal tegelikkusele ja vähem normeeriv, kui seda on Platon. Põhimõtteliselt erinev Platonist on Aristotelese käsitlus inimese emotsioone ning kalduvust toimida õigesti
annaabi.ee 
