elab. Eesti ühiskond on korporatiivne ja isiklikud suhted määravad selles, kes ja mida endale lubada saab, ilma et ajakirjandus kära tõstaks. Demokraatlikus ühiskonnas on ajakirjandusvabadus ja ka ajakirjandusvastutus. Vabadus annab privileegi sekkuda teiste asjadesse, siis kaasneb sellega kohustus. Vastutustunne ühiskonna ees sunnib ajakirjandust kehtestama vabatahtlikud piirangud enda käitumusele. Need vormistatakse ajakirjanduse eetikareeglitena, mis fikseeritakse eetikakoodeksites. Reeglistikud on erinevad ja reeglid juhivad erinevaid ajakirjanikutöö osi. Osa neist on korrektse uudise tegemise reeglid(objektiivsus, tasakaalustatus) ja teine osa on sellised, mis otseselt lugudes ei kajastu(ajakirjaniku käitumisreeglid). Teisalt erinevad eetikareeglid nende poolt kaetava ala laiuse poolest. Osa reegleid kehtivad tekstides, osa töötab kitsamates valdkondades. Suur osa reeglitest on olulised
uurijad räägivad oskus- ehk teabemonopolist. Nad on läbi teinud pikema erialase väljaõppe ning lisaks on oma eriala teadmiste osas sõltuvad korrapärasest täiend- ja edasiõppest. Neil on eriala jaoks välja arendatud normisüsteem oma arusaamadega kvaliteedist ja sellest, mis on hea või halb töö. Nad on sageli tihedalt sõltuvad teadus - ja arendustööst ning rahvusvahelistest kontaktidest. Neil on oma ametieetika, tihti dokumenteeritud eriliste eetikareeglitena. Vahel on loodud ka sisemisi komisjone, mis jälgivad eetikanõuete täitmist. Neil on kalduvus moodustada ametiliite ülesandega hoida ja arendada eriala. Nad vastutavad isiklikult oma töös tehtu eest. Need kriteeriumid klapivad enamiku inimeste puhul, kes on endale mingi eriala õppinud : juristid, arstid, psühholoogid, ajakirjanikud, kirjanikud, lendurid, õpetajad, näitlejad, ohvitserid jne.
(oskus) teabemonopolist. 2. Nad on läbi teinud pikema erialase põhiväljaõppe ning lisaks on nad oma erialateadmiste osas sõltuvad korrapärasest täiend- ja edasiõppest. 3. Neil on eriala jaoks välja arendatud normisüsteem oma arusaamadega kvaliteedist ja sel-lest, mis on hea või mis on halb töö. 4. Nad on sageli tihedalt sõltuvad teadus. ja arendustööst ning rahvusvahelistest kontaktidest. 5. Neil on oma ametieetika, tihti dokumenteeritud eriliste eetikareeglitena. Vahel on loodud ka sisemisi komisjone, mis jälgivad eetikanõuete täitmist. 6. Neil on kalduvus moodustada ametiliite ülesandega hoida ja arendada eriala( mitte ametiühin-gutega segi ajada). 7. Nad vastutavad isiklikult oma töös tehtu eest. Need kriteeriumid klapivad enamiku inimeste puhul, kes on endale mingi eriala õppinud: ju-ristid, arstid, psühholoogid, kirikuõpetajad jne. Eelnevalt esitatud pilt profist on liialdus ning ega tegelikkuses päris niisuguseid eriti palju ei koh-tagi
annaabi.ee 
