Millist jumalat oleks Eestile vaja? Minu jaoks ei ole kodu nelja seina ja laega ruum, vaid koht, kus on kodutunne ning positiivne emotsioon. See on ja jääb mulle kohaks, kuhu naasen nii heas kui halvas. Kodutunnet aitavad tekitada inimesed, kes seal on ning nendevahelised suhted. Kahjuks tunnen, et Eestis on paljud kodud sellest tundest ilma jäänud. Sellepärast arvan, et Eestile kõige sobilikum jumal on koldetule ja kodurahu jumalanna Hestia. Hestia on oma loomult, nagu eestlanegi: tagasihoidlik, lihtne ja vähenõudlik. Surelikud armastasid just teda jumalatest enim ja kodus ohverdati tihti temale kõige esimesena. Hestia aitaks eesti peredel lahti saada koduvägivallast. 37% eesti naistest on kokku puutunud perevägivallaga. Saanud haiget, näinud valu ja pidanud seda ise kogema. Hestia tooks kodudesse rahu, harmoonia ja muudaks inimeste omavahelised suhted paremaks. Kaotaks igaühest tunde, et nad ei julge koju minna, sest keegi teeb neile seal haiget
hapukoor. Kui vaadelda jälle meie arenevad ühiskonda, siis näeme, et ka meie toidulaud hakkab üha enam muutuma. Tegelikult on ju muutused head, kuid liigne muutumine on pigem halb. Vanasti valmistasid inimesed omale ise toiduained kohalikest materjalidest, kuid nüüd on tänu välismaiste toiduainete impordile see kõik muutunud. Kuna tänapäeval on kõik sissetoodud võõrad toidud uued, huvitavad ja maitsvad, hakkab eestlanegi oma kartulit ja hapukapsast nendega asendama. Siinkohal näeme, et ka eesti toidukultuur on hädaohus. Selle kultuuri kadumine tähendab ajapikku eesti toodete kadumist. Keel on suhtlemis viis, milleta ei ole võimalik hakkama saada tänapäeva ühiskonnas. Igal kogukonnal on suhtlemiseks oma keel. Meil, eestlastel, on emakeeleks eesti keel. See ühendab meid kui ühtset rahvast, kes hoiavad üksteist. Keel võimaldab meil suhelda omavahel, samuti ka välismaailmaga. Kui
siiski olemas ja neid ei saa ära kaotada, kuid inimene on inimene ja ei ole oluline, mis värvi on ta nahk. Teine ja suurem eristamine on aga venelastega. Vahel kasutatakse nende kohta sõna tibla ja siis on see alati väga negatiivse tähendusega. Venelaste kohta kasutatakse ka sõnu venku . Kõige korrektsem oleks võib-olla kasutada sõna venemaalane, kuid see kõlaks väga imelikult, sest on harjutud sõnaga venelane, nagu eestlanegi. Seepärast loetakse ajakirjanduses korrektseks sõna venelane. Poliitilise korrektsuse halvaks kõrvalmõjuks loetaksegi keele ühekülgsust, üritatakse rääkida selliste sõnadega, mis kedagi ei solvaks. Neid sõnu pole aga palju ja seega jääb keel väga ühekülgseks. Homoseksuaalid ja eakad Levib arvamus, et kõik homoseksuaalid on kurjategijad ja kõik eakad on erivajadustega. Poliitilisest seisukohast tuleks aga tõdeda, et ajakirjandus on selle koha pealt
Ma võtsin ta ju, et ta räägiks minu poistega vene keelt, et ta kasvataks mu poissa. Aga tema hakkab purustama! Venelasel vene süda. Aga vana härra Maurus tunneb vene hinge ja südant. Olen omad riivid igal pool ette lükanud, Slopasevi härra Maurus ei karda. Peeneks jahvatatud kuldvasikaga lükkab vana härra Maurus omad riivid sõprade juures ette. Sest kui poleks sõpru, siis pandaks kool kinni, venelane ei küsi ju rahva kasust, sakslane ka ei küsi, eestlanegi ei küsi, tema on saksik või venik, mitte eestlane. Aga härra Maurus küsib ja tema koputab kas või kümne ukse pihta, koputab ilusa, noore kuldvasikaga, sest seda armastab venelane..." Ei tea, millest või kuidas see tuli, aga direktorit kuulates hakkas Indrekul temast lõpuks kahju. Võib-olla sündis see tema halli habeme, võib-olla tema harvenenud hallide juuste pärast, mis kippusid pealael aina püsti tõusma ja värisesid seal liikudes, isegi rääkides. Vististi just nende
annaabi.ee 
