linnakirjanduses välja ladinakeelne luule, mille näiteid tuntakse juba 12. sajandist. Selle loojateks on peamiselt vagandid. Luule on teravalt satiiriline ja häälestuselt antiklerikaalne. Ülistatakse viina, armastust, ulaelu. Kirik asus rändavate kleerikute luuleharrastusi ohjeldama, seetõttu hääbub vagandide luule 14. sajandil. Populaarseks linnakirjanduse zanriks kujunes draama. Mõningaid pärandeid sai keskaegne draama antiigist. Alles 14. sajandil, kui ilmalik kultuur kiriku eestkostmise alt enam vabaneb, tekib komöödiateater, eriti Prantsusmaal ja Saksamaal. Prantsusmaal saab populaarseks farss (100- 300 värsi pikkune naljamäng, mis oma temaatikalt meenutab fablioosid. Teise liigina eisnesid sotiid- narrimängud, milles näitlejad kandsid narririideid. Sotiide ettekanne oli suuremas osas improvisatsioon. Avaramad võimalused olid keskajal kiriklikul draamal. Selle algeliseks eelkäijaks oli liturgilises teenistuses antifoonid- koguduse ja preestrivahelised vastaslaulud. 10
1863.a. tuli passiseadus, 1865.a. keelustati politseil ja mõisnikel talupoegadele ilma kohtuliku nõusolekuta ihunuhtlust määrata, 1868 lõpetati täielikult teoorjus, 1886.a. pani üks komisjon jälle vana seaduse maksma, kuid see komisjon kaotati 1893.a. Kuus kirja 1. Kiri: Herbert von Heidegg saadab Juliettele kirja sellest, et kui õnnetu ja üksik ta on ja et Mai (Maie) ja Miina olid tänanud teda eestkostmise eest aj et nende mehed on õnnelikult tagasi Herberti isa mõisast. Mai on oma koha üles öelnud ja teeb sügisel Jüriga pulmad. Herbert rääkis ka, et kui Juliette oli tõllaga Vaitlast ära läinud, nuttis ta. 2. Kiri: Juliette kirjutab, et tal on kahju kuulda, et ta sõber on õnnetu ja soovitab tal teha tööd ja head. Erilise rõõmuga võtaks ta vastu sõnumi, et ka Päärn ja Miina soovitud sihile jõuavad. Ja uudis veel selline, et tema vana ametivend Gottlieb Lustig
1863.a. tuli passiseadus, 1865.a. keelustati politseil ja mõisnikel talupoegadele ilma kohtuliku nõusolekuta ihunuhtlust määrata, 1868 lõpetati täielikult teoorjus, 1886.a. pani üks komisjon jälle vana seaduse maksma, kuid see komisjon kaotati 1893.a. Kuus kirja 1. Kiri: Herbert von Heidegg saadab Juliettele kirja sellest, et kui õnnetu ja üksik ta on ja et Mai (Maie) ja Miina olid tänanud teda eestkostmise eest aj et nende mehed on õnnelikult tagasi Herberti isa mõisast. Mai on oma koha üles öelnud ja teeb sügisel Jüriga pulmad. Herbert rääkis ka, et kui Juliette oli tõllaga Vaitlast ära läinud, nuttis ta. 2. Kiri: Juliette kirjutab, et tal on kahju kuulda, et ta sõber on õnnetu ja soovitab tal teha tööd ja head. Erilise rõõmuga võtaks ta vastu sõnumi, et ka Päärn ja Miina soovitud sihile jõuavad. Ja uudis veel selline, et tema vana ametivend Gottlieb Lustig
meister Florian Barbedienne nii arukalt härra Robert d'Estouteville'i kohtuotsusele juurde oli lisanud, -- kõik see oli kõige suuremaks auks Jean de Cumene'i vanale sõnademängule, mis füsioloogiat psühholoogiaga ühendab: Surdus absurdus. 1 Nii pöörati siis liivakell ümber ja küürakas jäeti ratta külge, et õigusemõistmine lõpuni kehtiks. Lihtrahvas, eriti keskajal, on ühiskonnas see, mis laps perekonnas. Kuni ta püsib oma esialgses teadmatuses, kõlbelise ja vaimse eestkostmise all, võib temast öelda nagu lapsestki: Ses eas ei tunta halastust.* Me nägime juba, et Quasimodot kõik vihkasid, ja mitte just ilma põhjuseta. Vaevalt oli ses rahvakogus inimest, kel polnud põhjust või kes poleks arvanud endal põhjust olevat Jumalaema kiriku paha küüraka üle kaevata. Teda häbipostis nähes rõõmustasid kõik. Karm nuhtlus, mis teda tabas, ja haletsusväärne seisund, millesse teda jäeti, ei äratanud
annaabi.ee 
