Isa hoidis sinimustvalget lippu kõrgel peakohal. Ta mäletab, kuidas vanemad mööda läinud inimesed peatusid lipu ees ja pisaraid valasid. Nad tänasid noori lipu hoidmise eest. Autod peatusid ja signaalitasid, tekkis isegi liiklusummik. Isa ei mäleta täpselt, mis üritusega tegemist oli ja pakub, et see võis olla surnuaial Vabadussamba avamise päev. Kahjuks ei mäleta isa ka seda, kust täpselt on pärit lipp, mille ta kolonnile annetanud on. Nad olid vennaga kogunud eestiaegseid asju ja lipu nõnda oma kogusse saanud. 47 Veel üks huvitav lugu juhtus 1988. aasta 6. septembril, kui toimus eestlaste ja venelaste vaheline lööming Suvorovi linnaosas. Kohas, mis on oma nime saanud Suvorovi tänava järgi, mis omakorda on oma nime saanud Venemaa keisririigi väejuhi Aleksandr Suvorovi järgi, kes oli üks vähestest väejuhtidest, kelle käe all pole kaotatud ühtegi lahingut. Tema järgi on nimetatud veel
Riidak (peategelase tuttav) tuli tagasi Tallinnasse ja hakkas oma läbielamistest rääkima, mida ta Tartu kandis oli tunda saanud. Algus oli isegi paljutõotav, kuid ei olnud ju relvi, kui mingid relvad sakslastelt saadi, siis oli mureks vähene laskemoon, kui sai veidi laskemoona, siis oli mureks suuremate ja võimsamate relvade puudus, kuid mida oli, seda kasutati targalt ära. Küll oli seal tarku eestiaegseid pealikke, kes oskasid sõda pidada, sõda pidada eesti moodi. Nende arvamustega olid päri ka soomepoisid ise, kuid enamik pealikke sai lõpuks Lõuna-Eestis venelaste vastu võideldes kas miinitükiga pihta või kuuliga pähe, surm oli igal juhul möödapääsmatu. Vähesed eestlased,/ sakslased, kes alles olid jäänud, pidid taandumisega algust tegema, seda loomulikult Tallinna suunas. Marsiti koos venelastega, kusjuures venelased arvasid ekslikult, et soomepoisid on samuti Punaarmeest
60ndatel popp: vabavärss (eksisteeris ka riimluule); loobuti kirjavahemärkidest ja suurtest algustähtedest; lakoonilisus (võimalikult nappide vahenditega võimalikult palju ära öelda); ootamatud epiteedid (marraskil pimedus, soolane valgus); palju personifitseerimist; palju erinevaid, esialgu harjumatuid vorme (tihti sümpatiseeris Ida haiku, tanka); üldtemaatika on väga optimistlik. Tekkis uusi luuleväljaandeid “Väike luuleraamat”, võeti ette ka eestiaegseid autoreid, tõlgiti (20.saj luule, Onegin). 70ndatel algas stagnatsioon: uusi tegijaid enam avaldada ei tahetud (’69,’70 ei ilmunud ühtegi esikkogu) hakkasid tööle noorte autorite koondised, natuke parandas olukorda “LR” (Liiv, Üdi, Sang, Isotamm), 70ndate alguses vaikus jätkub, kuid siiski olukord pisut halb. Luuletustes puudub endine optimism (popimad Runnel ja Üdi+Kareva, Vallisoo). Ajakiri “Noorus” avaldas väga hea meelega noori kirjanikke.
annaabi.ee 
