Eesti realism Ajalooline taust Eesti areng oli Vene impeeriumi koosseisus tõkestatud. Aleksander III trooniletulekuga 1881. a. algas sünge reaktsiooniaeg, igasuguse vaba mõtte jälitamine. Valitsus alustas haldusreforme, mis olid suunatud siinse balti erikorra kaotamisele. Paljud kooliõpetajad, valla- ja kohtukirjutajad vallandati, asemele kutsuti hulk umbkeelseid õpetajaid ning ametnikke Venemaalt. Tartu ülikoolilt võeti autonoomia. 1880-ndail aastail oli eesti rahvas ilma jäänud oma üldtunnustatud vaimsetest juhtidest. Surid Kreutzwald, Koidula, Jakobson. Jannsen lamas halvatuna tõvevoodis. Hurt ja Veske olid asunud võõrsile. 1893 suleti Eesti Kirjameeste Selts ja keelati tsensori ettepanekul jutustuste avaldamine eesti rahva ajaloost.
Patriootiline paatos leidis kirjandusliku väljenduse rahvusromantismis, mis tõusis kõige eredamalt esile lüürikas ja lüroeepikas, hiljem ka ajalooainelises jutustuses. Kaasaja elust jutustav proosa ja näitekirjandus ei teinud kaasa romantilist kõrglendu. Neile omane maalähedane asjalikkus probleemistikus ja tõepära taotlus olukujutuses hakkas järk-järgult tugevnema ja 19. sajandi viimasel aastakümnel sai eesti kirjanduses valdavaks realism. Realistlik kirjandusvool Realism (sõnast realis ld k esemeline, tegelik) kirjandus taotleb tegelikkuse tõepärast, objektiivset kujutamist, elunähtuste oluliste külgede ja põhjuslike seoste esiletoomist. Eesti realism on hilistekkeline, temas ilmnevad puhtrealistlike tunnusjoonte kõrval ka naturalismi mõjud. Nende kahe voolu vahel ei olegi alati selget vahet tehtud. 19. sajandi lõpul oli realismi küpsemine eesti kirjanduse kõige olulisem nähtus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
