Eesti maalikunstnike uudisloomingu näitus (2)

Retsensioon
Eesti maalikunstnike uudisloomingu näitus
Külastasin Pärnu Uue Kunsti Muuseumis näitust „Eesti maalikunstnike uudisloomingu näitus“. Tegemist oli Eesti Maalikunstnike Liidu 2012 aasta mahukaima ülevaatenäitusega. Esindatud olid nii liitu kuuluvad kui ka äsja kunstikooli lõpetanud noored kunstnikud.
Üldiselt jättis näitus positiivse mulje. Iga näitusel olnud töö oli teistest kardinaalselt erinev. Seda ehk seetõttu, et esindatud olid väga paljud erinevad kunstikud, kuid kindlasti ka sellepärast, et uudislooming ongi väga mitmepalgeline ja selle alla liigitatavad tööd ei oma tihti omavahel mitte vähimatki sarnasust .
Mõned teostest olid oma ülesseehituselt nii lihtsad, et ei suutnud minus tekitada erilist emotsiooni. Sellisteks olid näiteks Anne Parmasto „Kuufaasid“ ja Vano Allsalo „Kõheldu“. Mõlema maali puhul oli keeruline aru saada, mida kunstnik on öelda tahtnud.
Leidus ka väga huvitavalt koostatud töid nagu näiteks Jüri Arraku „Sinu portree“, mis sisaldaski päris peeglit, kust iga külastaja ennast näha võis. Töö oli iseenesest lihtne, kuid siiski lööv.
Kõige huvitavamaks väljapaneku osaks sellel näitusel oli minu arvates Saskia Järve teos „Teesklen kõrgemaks minaks olemist“. Tegemist on 2009 aastal valminud 190 x 259 cm suuruse õlimaaliga. Maal kujutab endast noort tüdrukut valges kleidis koos vanema naise ja koeraga seismas keset rohelust, mida katavad väikesed valged täpid. Pildi all on toodud lühikene eneseanalüüs. Teost vaadates on kohe tunda teatud hingelist olemust. Roheline taust mõjub rahustavalt ja samas külge tõmbavalt. Ta paneb ennast lähemalt uurima ja endasse süüvima. Maalil on selgelt olemas lugu, mida ta vaatajale jutustada püüab. Ta justkui väljendab ühe inimese hingesopis leiduvaid tundeid,mälestusi ja lootusi. Usun, et see on sedalaadi töö, millest vähesed inimesed päris ükskõikselt mööda suudaksid kõndida.
Teiseks eriliseks eksponaadiks oli Valeri Vinagradovi „Poolpehme kontoritool“. Teose tegi silmapaistvaks luule kasutamine kunstitöös. Autor oli oma tööle lisanud kontorielu iseloomustava vemmalvärsi. Justnimelt luule elemendi sisse toomine oli see, mis suutis antud töö väljapaistvaks ja meeldejäävaks muuta.
Kolmandaks teistest veidi erilisemaks tööks oli Piret Rohusaare „ Ootaja detsembris“. Maal jutustas noorest pruunipäisest alasti naisest kes on seljaga maalija poole ja kannab punastest roosidest pärga ümber pea. Tegu on 100 x 80 cm suuruse õlimaaliga, mille valmimisaastaks on 2010. Kasutatud on läbikumavaid helesiniseid ja õrnroosakaid toone, mis jätavad hapra ja kauni üldmulje, kuid samas kannavad endas teatud kargust ja isepäisust.
Lisaks pälvisid tähelepanu Kirsti Tammiku „Jälje kompositsioon “, Einar Vene „Laulupidu“ ja Elis Saareväli „Mis küll olen sinuta ma?“.
Üldiselt oli näitus omapärane ja hästi korraldatud. Usun, et oma erinavate lähenemisnurkade ja stiilide rohkuse tõttu on see just selline näitus, kust iga külastaja võiks midagi meelepärast vaatamiseks leida ja seetõttu tasub see kindlasti külastamist.