palju ning et sotsiaalse vastutuse olemuse mõistmine on kitsavõitu, oleks üldise konteksti mittearvestamine. Lähtudes Eesti üldisest sotsiaalsest ja majanduslikust kontekstist ning arenguetapist, võiks julgelt esile tõsta juba käivitunud positiivse muutustrendi. (Kulliki Tafel, märts 2006) Tundub, et ehkki meil on jõutud arusaamani abistamise ja toetamise vajadusest, ei saa siiski rääkida ettevõttest kui eesrindlikust „sotsiaalsest vastutajast“. Sotsiaalse vastutuse kontseptsioon Eestis on alles tundmaõppimise ja tunnistamise järgus ning jääb kindlasti edaspidigi huvitavaks uurimisobjektiks. (Kulliki Tafel, märts 2006)
Selles mõttes on ta roll oluline seletaja ja vahendajana. See on oluline, sest kõik inimesed ei jõua kõigeni ise välja. Sellie vahendus on ohlik, sest piisab vaid, et ta idagi tähele ei pane ja see kandub üle teistele. Paljud ideed ongi Voltaire vahendatud. Vahendja roll on tähtis. See õnnestus tal hästi, sest tuleb mängu tema kirjanikutalent oskus mõistuslikult kirjutada, kõik said tema kirjutistest aru. Tal oli loomulik talent. Tema looming põiming eesrindlikust ideoloogiast ja kirjanduslikust meisterlikkusest. Kirjutas hästi. Tööde mahk on suur. Siis pole ka ime, et nad muudavad oma arvamusi tihti ja on siis vastuolulised oma ideedega. Ümbrus muutub ja siis pole ka ime, et arvamused muutuvad vanuse kasvades. Vastuolud on sellise mahuka loomignu puhul loomulikud. Voltaire's pole näha revolutsionääri. Ta on lihtsalt radikaalne. Pigem on ta lakkamatult väljas inimõiguste eest. Kaitseb eesrindlike ideesid, vaba mõtlemist.
viieteistkümnendal sajandil küll alles vaevalt tunda, trükikunst on ju veel liiga nõder, aga siiski suudab ta nii palju mõjuda, et trükitud raamat hakkab senisel võimsal arhitektuuril juba elumahlu vähendama. Kuueteistkümnendast, sajandist peale on aga arhitektuuri põdurus juba silmanähtav: ta ei väljenda enam ajastu vaimu, temast saab vilets klassikaline kunst, algupärasest kunstist, gallia ja euroopa kunstist muutub ta kreeka ja rooma kunstiks, ehtsast ja eesrindlikust kunstist antiigi virilaks «imiteerimiseks. Ma mõtlen siin seda langusaega, mida nimetatakse renessansiajaks. See langusaeg on siiski küllalt suurepärane, sest vana gooti geenius, see päike, mis läheb looja Mainzi hiiglasuure trükipressi taha, valgustab oma viimaste kiirtega veel mõne aja kõiki neid kokkukuhjatud ladina kaarvõlvide ja korintose sammaste * värdjaid. Ja seda veerevat päikest peame me koiduks!
annaabi.ee 
