juurdekasvuks kavandatud 50 protsenti ja seda peamiselt kohalike rtessursside baasil. 20 Eesti NSV Kaubandusministeeriumi ülesandeks oli kaubanduse materiaal-tehnilise baasi tugevdamine, selvekaubanduse arendamine, lahtise väljapanekuga müügivormide juurutamine, müük näidiste järgi ja järelmaksuga müügi korraldamine. Täiustuma pidi tööstusele esitatav kaupade tellimise süsteem. Sel perioodil viidi eesrindlikele müügivormidele üle mitmed spetsialiseeritud kanga-, rõivaste-, peakatete-, raamatu-, leivakauplused kui ka raadio-, elektri- ja majapidamiskaupade kauplused. Hakati osutama mitmeid lisateenuseid, nagu rõivaste juurdelõikus 20 kangakaupluses ja toidukaupade ettetellimine 7 kaupluses ja mitmeid muid teenuseid. Tallinna Tööstuskaubastu kaupluses "Mood" alustas rõivaste pooltoodete müüki, mis õmmeldi lõplikult valmis konkreetse ostja järgi.
Samuti ei olnud Hiina juhid rahul Stalini terrorirežiimiga NSVL ega ka pingelõdvensuega rahvusvahelistes suhetes. Kui Moskvas oli nõupidamine, ütles Mao Zedong avalikult välja, et sotsialismi ülemaailmse võidu nimel tuleb ohverdada miljoneid inimesi. Totalitaarse terrori tugevnemine ja sõjahüsteeria olid Hiina juhtkonnale vajalikud selleks, et viia ellu parteri pealiin, mida hakati nimetama ka “suureks hüppeks”. Lühikese ajaga taheti jõuda eesrindlikele maadele järele metalli tootmises ja masina ehituses. Et seda korda saata, oli vaja ühendada talupojad rahvakommuunidesse, kus neil ei olnud isiklikku majapidamist, ning nad ei saanud ka selle eest palka, vaid ainult toitu ja riideid. Nad olid kohustatud veel töötama igasugustel objektidel, nt tammidel, elektrijaamades ja tööstusettevõtete ehitamisel. Metalli sulatama sunniti kõiki alates tudengitest ning lõpetades koduperenaistega. Selleks
kuulsin sõna "juut". Ma absoluutselt ei mäleta, et minu vanemate majas, vähemalt isa eluajal, ma vähemalt kordki oleksin kuulnud seda sõna. Mu vanamees, nagu ma arvan, oleks juba sõna "juut" rõhutamises endas näinud kultuurilise mahajäämuse märki. Kogu oma teadliku elu kestel omandas isa oma jaoks üldiselt niinimetatud eesrindliku kodanlase vaated. Ja ehkki ta oli kindel ja vankumatu oma rahvuslikes tunnetes, jäi ta siiski ustavaks oma "eesrindlikele" vaadetele ja isegi andis neid algul osaliselt ka mulle üle. Ka koolis ma ei näinud algul põhjust, et muuta neid minu poolt päritud vaateid. Tõsi küll, reaalkoolis tuli mul tutvuda ühe juudi poisiga, kellesse me kõik suhtusime teatud ettevaatusega, kuid ainult seetõttu, et ta oli liialt vaikne, kuid meie, õppinuna kibedaist kogemustest, ei usaldanud väga selliseid poisse. Samas ma, nagu ka kõik teised, ei teinud seejuures veel mingeid üldistusi.
annaabi.ee 
