Võru ja Setu erinevad hääldusbaasi ja ka sõnavara poolest. Mõjutused vene murretest. Õpik käsitleb seda kui võru murde murrakurühmana. Setu murrakud Põhjasetu: Mikitamäest ja Värskast kuni Saatse ja Petserini Läänesetu: Meremäe vald + Luhamaa ümbrus Idasetu: Saatse idaosa, Vilo vald Häälduslikud erijooned · Tugev venepärane palatalisatsioon: näk'k' 'nägi', kavval ' 'kaval' · Silbiharmoonia palataliseeritud konsonantide järel vokaalid eespoolsemad: kar'ä 'karja' · Helilised klusiilid: hõbõhõt 'hõbedat' · Tagavokaalidega koos venepärane l : kolu, palotas 'põletab' · Tugev h: külh 'küll', pur'oh 'purjus' · Teatud sagedased sõnad muutunud tagavokaalseteks: arq 'ära', õt 'et' · Järgsilbis o Morfoloogia ja süntaks · St-lõpuline saav kääne: umblõjast 'õmblejaks' · Tagaeitus: naka_ai naka_i 'ei hakka', putu_us putu_s 'ei puutunud' (eitussõna on
moodustus võib olla teljest vaid pisut tsentripoolsem (lähenedes kolmnurga külgedele, kuid siiski neist väljapoole jäädes). Peen punktiir skeemi vasakul väljal tähistab telge, kust tegelikult kostavad P. Ladefogedi võrguõpiku eesmised "kardinaalvokaalid" (http://www.phonetics.ucla.edu/course/chapter1/vowels.html). See näitab, et inglise (vmt) emakeelega kõnelejal on raske kujutleda ja teostada häälikuid, mis oleksid nende [a]-st ja [e]-st veelgi (!) eespoolsemad. See seletab ka alumise esipunkti erinevat tähistust siin ja muukeelsetes käsitlustes viimaste "a" jääb oma loomult keskvokaalide eesmisele piirile. Tõelist kardinaali tähistame æ-ga (eesti keeles vastab sellele ä). Peentrükis [æ], [:], [] skeemil märgivad vastavate inglise häälikute asukohti, [a] iseloomustab prantsuse ja saksa lühikest -d. Näiteid eri keelte vokaalisüsteemidest. Araabia kirjakeel 2 kõrgusastet, 3 foneemi:
Võru ja Setu erinevad hääldusbaasi ja sõnavara poolest. Mõjutusi vene murretest. Setu murrakud Põhjasetu: Mikitamäest ja Värskast kuni Saatse ja Petserini. Läänesetu: Meremäe vald + Luhamaa ümbrus. Idasetu: Saatse idaosa, Vilo vald. Häälduslikud erijooned Tugev venepärane palatalisatsioon: näk’k’ ‘nägi’, kavval’ ‘kaval’ (väike j); Silbiharmoonia – palataliseeritud konsonantide järel vokaalid eespoolsemad: kar’ä ‘karja’; helilised klusiilid: hõbõhõt ‘hõbedat’; tagavokaalidega koos venepärane l; tugev h: külh ‘küll’, pur’oh ‘purjus’; teatud sagedased sõnad on muutunud tagavokaalseteks: arq ‘ära’, õt ‘et’; Morfoloogia ja süntaks st-lõpuline saav kääne: umblõjast ‘õmblejaks’; tagaeitus: naka_ai – naka_i ‘ei hakka’, putu_us – putu_s ‘ei puutunud’; KEELESAARED