vangistatuna maisesse olemusse, millest otsib väljapääsu lauludes, nagu näiteks ,,Hall laul" Vormi lihvimisest Enno ei hoolinud, vaid võis leppida komistamisi ühelt kujutluspildilt teisele kandumisega ja rahulduda üsna abitute riimidega. Enno luuletustes oli ka loodusel tähtis koht. Maastikupildid on mahedates toonides ja suubuvad tihti tundeavaldustesse või filosoofilistesse mõtisklustesse. Uuendusi tõi kirjandusse Enno läbi ballaadiloomingu, kus tema ballaadides oli senise eepilisuse ja dramatismi asemel tähtsal kohal hoopis lüürika, tundmuslik ja filosoofia. Ta uuendas ka lastluulet vabastades seda koormavast didaktikast. Enno teosed on: * "Uued luuletused" (1909) * "Hallid laulud" (1910) * "Minu sõbrad" (1910, kordustrükk 1973) * "Kadunud kodu" (1920, 1950) * "Valge öö" (1920) * "Valitud värsid" (1937)
Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis
Jäljendajana ja pühapaistet andvate seoste loojana on ta suurejooneline, teisalt aga ilmneb varakult ka tema kiindumus väikestesse ja lihtsatesse, turvalisust pakkuvatesse asjadesse. Need annavad tooni ka tema pagulaspõlves kirjutatud memuaristikas. Adsoni kolmandas luulekogus "Roosikrants" (1920) toetavad tema sümpaatiat väikse maailma vastu mõnikord literatuursetena mõjuvad allusioonid saksa ekspressionistlikule luulele. 1920. aastate kirjanduse üldtendentse eepilisuse suunas järgib ballaadilise aine süvenemine luulekogus "Pärlijõgi" (1931). Hilisemas Adsoni luules muutuvad valdavamaks surma- ja kaduvikumeeleolud ("Kaduvik", 1927; "Lehekülg ajaraamatust", 1937), kuid nende kõrval leidub rohkesti nii realistlikke looduspilte kui argipäeva pühapaisteliseks toonivate eluseikade poetiseerimist. 1920. aastatel oli Adsonil vanema põlvkonna kirjanikuna oluline osa täita mitmes keskses kirjandusinstitutsioonis kirjanduselu organiseerijana,
kunagi laiemat objektiivset kandepinda. Lugejale kui niisugusele on see luule tõepoolest suhteliselt väheütlev, küll aga suurepärane aines Kangro kui kirjaniku uurijale või sellele, kes Kangro kaudu pagulaselu meeleolude dünaamikasse süveneda soovib. ,,Suveharjast" edasi peale pikemat pausi ilmunud kogus ,,September" aga on jällegi märgata selget muutust luulelaadis suurema süzeelisuse, s.t. eepilisuse poole. Sellegipoolest ei kao luulest lüüriline Kangro, kõrgemal astmel sünteesitakse lüüriline kiht lüroeepika lähedaseks, taas kõiki põhiliike endasse imavaks struktuuriks. Klassikaline näide on selles mõttes sonetipärg ,,Eikuskimaa, meta-maailm" kogust ,,Allikad silla juures". See on Kangro loomingu üks ilusamaid pärleid, aga ka eesti sonetikultuuri suursaavutus, milles zanri viljelemise kogu senise kogemus on jõudnud tippu
annaabi.ee 
