6 Burkett, 2007 lk 13 7 Burkett, 2007 lk 21 8 Burkett, 2007 lk 22 9 Burkett, 2007 lk 25-26 6 10 ideedega taevasest üliinimlikest olenditest. Inimlik Messias on antud kontekstis problemaatiline, sest judaismis oodatigi Taaveti soost Messiat ja oleks raske mõista, miks Jeesus pidas vajalikuks oma inimlikkust rõhutada. Samas taevase Messia idee puhul on toetumine Eenokile kahtlane. Probleem tekkis seoses Eenoki raamatute dateerimisega, nimelt peale Surnumere käsikirjade leidmist ajavahemikus 1947-1960. Surnumere käsikirjades on olemas Piibli raamatud, samuti 1. Eenoki raamat, kuid viimases puudub osa, milles viidatakse Inimese Pojale, see annab aimdust, et seni autentseks peetud tekstid on varakristluses ümber kirjutatud ja Jeesus ei saanud Inimese Poja nimetusel toetuda Eenokile. Viitamise küsimus: kellele osutab „Inimese Poeg“ Jeesuse kõnes?
Hadesesse. Kainile üllatuseks selgub, et Aadam ja Eeva ei olnudki esimsed inimesed vaid, et enne neid elas veel palju teisigi inimesi, kes olid palju täiuslikumad. Aga ka nemad on surnud. Kain ei saa sellest aru, et miks siis jumal ei lase inimestel elada lõputult. Lutsifer hakkab õhutama Kaini oma venna Abeli vastu. Kolmanda vaatuse tegevuspaik on taas maa. Kain mõtleb endiselt kahtlusemõtteid ja Aada üritab jällegi oma meest mõjutada, et ta rõhuks rohkem armastusele ja nende pojale Eenokile. Nüüd tulebki saatuslik moment: Kain ohverdab jumalale ja Abel ohverdab jumalale. Abli ohvrialtari tuli läheb otse taevasse ent Kaini oma satub tuulekeerisesse ja tuli kustub. Kain vihastub sellest. Abel soovitas vennal uus ohver tuua. Kain on nii vihane ja lükkab venna Aabeli altari ümber. Abel püüab teda takistada ja siis. Kain lööb oma venda ja Abel sureb. Abeli naine Aada ja ka Isa Aadam on valmis kristlikus vaimus talle andestama
Hofmann ise ei hakanud ka seda detailselt kirjeldama, sest mõned aastad hiljem oli Lutheri seisukoht "Liivimaa prohveti" suhtes järsult tõrjuv. Seevastu sai aga Hofmann tõenäoliselt tänu Lutherilt saadud toetusele enesekindlust juurde. Tartusse tagasi jõudes jätkas ta jutlustajana. Hofmanni viimsepäevakuulutused kohtasid niihästi tulist pooldamist kui tõsist vastuseisu, viimaks läks ta raega lõplikult tülli. Ta esines prohvetina, Ilmutusraamatu lõpuaegade tunnistajana, viidates Eenokile ja Eelijale, ja andes oma kuulajatele mõista, et ta on kutsutud eshatoloogilist rolli täitma. Ilmselt 1525. aasta lõpul sunniti Hofmann Tartust lahkuma ja ta asus Tallinnasse "haigeid põetama". (Pilli 1997: 2577.) Pildirüüsted Liivimaal 6. märtsil 1524 toimus pildirüüste Riias, rünnaku alla langes Püha Katariina klooster.
annaabi.ee 
