Ka on värske sõnniku kasutamise korral suurem porgandikärbse kahjustuse oht. Seetõttu on otstarbekas kasvatada porgandit mõne sõnnikut saanud kultuuri järel. Sobivamad on eelviljad, mis jätavad endast järele ka umbrohupuhta maa (näiteks peakapas, kartul). Hoiduda tuleb porgandi külvamisest maatükkidele, kus on levinud mitmeaastased umbrohud, eriti orashein. Kui maa vajab lupjamist, tuleb lubiväetis anda samuti eelviljale. Suuri mineraalväetise annuseid, eriti kevadise mullaharimise alla, ei tohi porgandile anda, sest kasvu poolest on noored porganditaimed tundlikud väetiste kõrge kontsentratsiooni suhtes. Keskmise viljakusega muldadel võiks sügisese mullaharimise alla anda mitte rohkem kui 40 - 50 g superfosfaati ja 30 g kaaliumkloriidi ning lisaks kevadel veel 20 g ammooniumsalpeetrit või 15 g karbamiidi 1 m² kohta. Hea väetis on ka puutuhk, sest puutuhaga väetatud maal
· Söödakartuli sordid · Tööstuskartuli sordid · Universaalkartuli sordid Suur tähtsus on väetistel (orgaanilistel ja mineraalsetel), mis kindlustavad kartuli ühtlase varustamise vajalike toitainetega kogu kasvuperioodi jooksul. Väetised kindlustavad, et kartulid saaksid kõik sellele omased toitained kätte. Kindlasti tuleks kasutada ka sõnnikut. Seda tuleks kartulile anda sügisel, kevadel võib anda komposti. Enamasti soovitatakse sõnnikut anda eelviljale. Kindlustamaks kvaliteetse kartuli kasvatamise on oluline tähtsus ka mulla kvaliteedil, eelindamisel, mahepaneku viisidel, külvikordade sagedusel, umbrohu ja taimekahjustajate eemalehoidmisel. Kartulimugulad hakkavad idanema juba 3°C juures. Tegelikult on optimaalne idanemistemperatuur 7-8 °C. Ka madala temperatuuri suhtes on kartul tundlik. Juured hakkavad moodustuma, kui temperatuur on üle 7 °C. Tõusmed tärkavad ja arenevad kartulil paremini jahedama ja niiskema ilmaga
Enamasti on kasutada passiivsete tööorganitega harimisriistad. Mulla kobestamine ja peenestamine saavutatakse siin mullaharimisriistade vedamisel mööda põldu. Nende tööorganid liiguvad mullas ainult riista edasiveo kiirusega. Seetõttu on mulla töötlemise ühtlikkus ja sügavus väga erinev. Ühtlasemalt töötlevad mulda aktiivsete tööorganitega harimisriistad - freesid ja nurgaäkked. Nende kasutamine sõltub aga muldade kivisusest. Kui teravili järgneb eelviljale, siis peab mullaharimine olema intensiivne, et vähendada eelvilja kahjulikku järelmõju. Sellistel juhtudel tuleks kasutata aktiivsete tööorganitega harimisriistu. Rühvelviljadele järgnevate teraviljade eel võib külvieelne mullaharimine olla vähem intensiivne. Kui põllul on rohkest juurumbrohtu, siis tuleks kasutada passiivsete tööorganitega harimisriistu. Sobivad S-piidega lausharimiskultivaatorid agregateerituna pii- või pulkäketega. Tihendusrullidega
annaabi.ee 
