kehtestati kroon. Senised margad vahetati ringi kursiga 100 marka = 1 kroon. Eesti uueks rahaühikuks sai kroon, mis jagunes 100 sendiks ja sisaldas 0,403226 grammi puhast kulda nagu kuldkroongi. Nüüd oli Eesti rahasüsteem jõudnud Euroopa riikide enamuse hulka, kes kahekümnendate aastate keskpaigas olid viinud oma valuutad kulla alusele. Aastatel 1929-1933 maailma haaranud suur majanduskriis andis tagasilöögi ka Eesti Vabariigi majandusele. Riigil tekkisid tõsised eelarveprobleemid, sagenes ettevõtete sattumine maksuraskustesse. Kogu majanduselu tardus. 1933. aastal kroon devalveeriti. See kaotas oma väärtusest 35 protsenti, kuid devalveerimine aitas kindlasti kaasa Eesti majanduse kiiremale väljumisele ülemaailmsest majanduskriisist ja soodustas Eesti kaupade konkurentsivõimet välisturgudel. Päris kroonid otsustati valmistada 5-, 10-, 50-, ja 100-krooniste paberrahadena. Probleemiks kerkis rahade eristamine üksteisest, kui nad on ühesuurused
korvata müügikoguste suurendamisega, ent peagi selgus, et sel viisil tasakaalu hoida ei ole võimalik. Põllumajanduses tarvitatavate vahendite, väetiste, masinate ja söötade hinnalangus oli samas hoopis väiksem, mistõttu vähenes müügiainete ostujõud. Eesti talu tõmbus kaitsvasse naturaalmajandusse nagu tigu karpi, kui see oli võimalik. Juba varem võlastunud, eelkõige reformitalude puhul oli ka selline lahendus välistatud. Riigil tekkisid tõsised eelarveprobleemid. Sagenes ettevõtete sattumine makseraskustesse. Kogu majanduselu tardus. Selle peapõhjuseks tuleb pidada ekspordi katastroofilist langust, kuivõrd 1932. aastaks oli ekspordimaht kriisieelse ajaga kahanenud 20 protsenti. Maht vähenes jõudsalt, kuid veel enam vähenes ekspordi väärtus. Mis kõige ebasoodsam impordi puhul olid käärid mahu ja väärtuse vähenemise vahel väiksemad. Teisisõnu langes Eestile vajalike importkaupade hind
Rooma kokkulepe andis üldised alused ÜPP loomiseks. Esitas ülesanded, sisaldades samas ka tootjate ja tarbijate huve ning kehtestas ühtlasi turureeglid erinevate tarbekaupade osas. 1962.aastal võttis Ministrite Nõukogu vastu teraviljaturu reguleerimise põhialused. Kuid kulud põllumajandusele said ühenduse eelarve põhiliseks probleemiks ja põhjustas 1980.aastatel hulga vaidlusi, mis intensiivistusid 1995. aastal. Vahepeal olid lihtsalt ületootmine ja eelarveprobleemid süvenenud. Rakendati trahvimist, kui maksimaalset tootmise piiri oli ületatud, samuti kesade süsteemi, mis tegelikult võimaldas sööti jätta kehvemad maad. 1987.aastal võeti vastu Ühinenud Euroopa akt mis täiendas Rooma kokkulepet, asendades häälteenamusel põhineva süsteemi kõikide direktiivide vastuvõtmisega. MacSharry plaan võeti Ministrite Nõukogu juures vastu mais-juunis 1992. aastal. Reformi
annaabi.ee 
