soomepoisse Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kutsel kodumaale, et osaleda Eesti kaitsmisel. Kuigi soomepoisse oli Eesti tuleviku muutmiseks liialt vähe, andis nende tegevus eestlastele palju tahet end ka lootusetus olukorras kaitsta. Paljud eestlased põgenesid lääneriikidessse. Suurem põgenemine toimus 1944. Aasta keskel, kuid tegelikult hakkas põgenemine juba varemgi. Põgeneti kuni tundi suurt hirmu venelaste ees. Kokku lahkus suure põgenemise käigus Eeestist umbes 80 000 inimesti. Peamiselt suundusid inimesed Saksamaale ja Rootsi. II maailmasõjas oli eestlastel vähe valikuid, kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike. Paljuid mehi sundmobiliseeriti Punaarmeesse ja Saksa armeesse. Paljud mehed astusid vabatahtlikuna Soome armeesse. Palju eestlasi põgenes lääneriikidesse. Neil polnud võimalik võidelda oma kodumaa eest
laevakujuliselt. Need on tehtud võib-olla Gotlandi eeskujul. Lohukive on Eestis üle 1750. Kalmetest on leitud mitmeid pintsette ja habemenugasid. Sageli esinevad pintsetid koos habemenoaga. Tuula tutulus, oli mingi kummaline asi, mis pandi hauda kaasa. Tutulus oli tegelikult aga vööehe. Taanist leiti üks laip, millel oli seelik, mis koosles nööridest. Et seelik väga ei lendleks, oli pandud pronksrõngakesed seeliku alla otstesse. Tegemist oli miniseelikuga. Ainus Eeestist leitud pronksiaegne mõõk on Vajangu külast pärit. See mõõk seisis väga pikka aega Rakvere muuseumis. Ükski arheoloog ei teadnud sellest midagi. Üks talupoeg oli selle annetanud ja ütlenud, et see on vana pulmamõõk, tegelikult ei olnud. Mõõk oli valmistatud Kesk-Euroopas Halstadti kultuuri alal. Lätis pole ühtki mõõka leitud, Leedus on paar, aga palju kehvemad kui Eesti omad. Rooma rauaaeg Rooma rauaaeg võeti kasutusele 19 saj Kesk-Euroopas
Kangro, Lepik jt) muutuvad modernistlikus suunas ja kui selline autor muutub, siis nad kannavad üldist kirjandusideoloogia muutust oma loomingus kaasas. 50ndate 60ndate vahetusel toimub lisaradikaliseerumine. Aktiivsuse ja radikaalsuse puhang hakkab muidugi ka vaibuma ja tekib pagulaskirjanduses üsna loomulik tsükkel, on välja kujunenud autorid, kes on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes on läinud lapsena Eeestist ära ja pärast seda jätkavad küll elus olevad autorid loomingut, aga 70ndatest peale kuivab pilt järjest kokku. See on paratamatu, sest uued põlvkonnad lähevad üle asukohamaa keelele. Kui konkreetsemalt tagasi minna luule juurde, siis sõjajärgses ajas näeme ühelt poolt seda, et uusromantiline stiil jätkub, tuleb tagasi ka mingeid vanaromantilisi joone (a la koidulalaadset häält, koidulalikkus). Siis aga hakkab see modernistlik muutumine (Ilmar Laaban jt). Eriti
annaabi.ee 
