Liikidevahelisi sorte saab kasvatada meist põhja poolgi: Soomes, Rootsis ja Norras. Siiski on Eesti ilmselt maailma põhjapoolseim riik, kus kogu territooriumil on võimalik kasvukohta valides viinamarju kasvatada väljaspool kasvuhoonet. Jahedas parasvöötmes tuleb viinapuud istutada kõige soojemasse ja päikesepaistelisemasse, tuulte eest varjatud, hommikust õhtuni päikesele avatud kasvukohta. Head on vastu lõuna või edelat jäävad kallakud, samuti müüride ja hoonete lõuna- või edelapoolsed seinaääred. Head on päikesesoojust koguvad kivimüürid. Arvestada tuleb suvesoojuse, suve kestuse ja talvekülmadega. Eesti piires eristame kolme suvesoojuse ja- kestuse tsooni. Avamaal saame kasvatada vaid varavalmivate marjade sorte, millel ka võrsed hästi valmivad(korgistuvad). Meie kliimasse sobivad need sordid, mille marjadel on meeldiv maitse juba valmimise alguses. Talvepakane pole viinapuu kasvatamisel koduaias ületamatuks takistuseks, sest nende
Tuulte tugevus ja suund varieeruvad kiiresti liikuvate rõhufrontide tõttu. Rannikualadel ja mägedes on tuuled tihti väga tugevad. Norra on mägise pinnamoega. Rannajoon on väga pikk ning seda liigestavad fjordid ning tuhanded saared ja saarestikud. Maa põhjapoolne piirkond asub põhjapolaarjoone taga. Norra kõrgeim tipp on 2469 meetrit kõrge Galdhøpiggen. 514 meetri sügavune Hornindalsvatnet on Norra ja Euroopa sügavaim järv. Maastik on ääretult vahelduv. Edelapoolsed tasandikud ja lainjad künkad loovutavad koha ümaratele mägedele, mida liigendavatest jõgedest ja järvedest püütakse mägihõrnast, lõhet ja forelli. Põhjapõdrad asutavad kõrglavasid, metsades elavad põdrad, hundid ja metskitsed. Põhja suunas muutub maastik ebatasasemaks. See on karu, ilvese ja polaarrebase elupaik. Jääkarusi näeb Teravmägedel. Rannik on üle külvatud fjordidega, kus võib näha hülgeid ja isegi vaalasid. Kaljulaiud ja saared on ideaalseks
Varem kandis nimetust Iisaku kihelkond ja kuulus ajaloolise Virumaa alla. Kihelkond asutati 1867. aastal peamiselt Jõhvi kihelkonna hõredate lõunapoolsete äärealade baasil. Tühisel määral hõlmati sellesse ka varasemaid Viru-Jaagupi kihelkonna idaosi. Kaasaegsel haldusjaotusel paikneb Ajalooline Virumaa keskusega Rakveres suurelt osalt praeguse Ida- ja Lääne-Viru maakonna aladega. Iisaku kihelkonna keskosa hõlmab enda alla Iisaku kirikuga moodustava Iisaku valla. Kihelkonna edelapoolsed hõreda asustusega alad Tudulinna ümbruses moodustavad Tudulinna valla, mis vähesel määral ulatub lääneservas ka kihelkonna aladelt välja. Lõunaservas asuv Peipsi rannikuäär Vene kaluriküladega moodustab tänapäeva Alajõe valla peamise osa. Kuremäe kloostri ümbruse suured hõredad alad ning Narva jõe ääres asuv Permisküla kõrvalmõis moodustavad Illuka valla edelaosa. Iisaku kihelkonna põhjaosa Väike-Pungerja ümbruses kuulub aga tänapäeva Mäetaguse valda (V
annaabi.ee 
