ka lokalisatsioon: · Mõeldes visuaalselt esitatud materjalidele aktiveerub peamiselt kuklasagar · Tegeledes keeleliste ülesannetega rakendatakse keelekeskusi (Broca ja Wernicke alad) · Prefrontaalse ajukoore tähtsus Kognitsioonid ja teadvus (consciousness) · Teadvuse mõistmiseks tähtis mõista ka seda, mis toimub väljaspool teadvust · Tajumine ilma teadlikkuseta pimenägemine · Ambivalentsuse mõistmine: · Automaatne tegutsemine ukse lukustamine Kas alateadvus või ebateadlikkus? Milleks teadvust ja teadlikkust vaja on?Teadvusevälised toimingud on kiired ja efektiivsed, toimuvad automaatselt · Teadlikkus võimaldab paindlikku tegutsemist, seotud tahtliku käitumisega
kinnipidamine nagu rutiiniotsuse puhul, nii see asi aga ei ole. Seadusetekstis (nt pärimisõiguses) kasutatakse tihti terminit ,, ... kirjalikult". Võimalusi on mitmeid: dokument, dokument allkirjastatult, tunnistajate allkirjad jm. Taolisi juhtumeid nim. uurimisotsusteks. Neile on tüüpiline see, et ühtede ja samade asjaolude puhul rakendatakse rohkem kui üht õigusnormi, või see, et õigusnorm ise lubab rohkem kui üht tõlgendust. Teinekord võib tõlgendajat koormata ebateadlikkus. See võib puudutada niihästi õigusküsimust (rakendatavat normi) kui faktiküsimust. Õigusnormi puudutav ebateadlikkus võib põhineda sellel, et ei ole kindlust, kuidas normi tõlgendada, või sellel, et normi ei ole. Õiguskorras on lünk. Faktiküsimust koormav ebateadlikkus tekib omakorda süütõendi ebakindlusest. Tunnistused on erinevad ja tõendusmaterjali põhjal saab seetõttu rekonstrueerida mitmeid sündmuste käike.
Kuid tsiviliseeritud inimene saab elada ilma talveta, kui kaitseb end külma vastu; ilma mustuseta, sest saab end pesta; ilma patuta, sest võib targu eraldada end kaaslastest ning seeläbi vältida paljusid võimalusi kurjaks. Ta võib end pidada heaks ja puhtaks, sest karm hädavajadus temale midagi paremat ei õpeta. Loodusinimesele, teisest küljest, on omane säärane terviklikkus, mis paneb imestama, kuigi selles pole midagi eriliselt imetlemist väärt. See on ikka sama vana ebateadlikkus, apaatia ning räpp." (JUNG 1977:178-179) Seega on edasi arenguks paratamatu kokkupuude ning teadlik Kurjaga silmitsi astumine, kuivõrd sel on otse prometheuslik-lutsiferlik ,,valgust toov" efekt. Jung selgitab veel, et kurja ei too siin maailmas esile mitte niivõrd tigedus, kuivõrd inimese pimedus omaenese tegude tegelike motiivide suhtes. Kui inimene ei soovi eneses tunnustada mingeid negatiivseid kalduvusi ning soovib alla suruda igasuguse halva, muutub ta seeläbi kurja suhtes pimedaks
annaabi.ee 
