1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre". Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebatabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhaiguse(katatoonia) kõige raskema järgu Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate talus, hiljem aga vaheldumisi mitmel pool sugulaste juures, rännates pikki vahemaid viletsas riietuses, ükskõik, millise ilmaga. Juhan Liivi vaimuhaigus süvenes ning ta kannatas teadmise all, et ei suuda end ise ülal pidada. Alles 1903
1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre". Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebatabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhai- guse(katatoonia) kõige raskema järgu. Viimased 20 eluaastat Järgnevad 8 aastat elas Liiv algul vanemate talus, hiljem aga vaheldumisi mitmel pool sugulaste juures, rännates pikki vahemaid viletsas riietuses, ükskõik, millise ilmaga. Juhan Liivi vaimuhaigus süvenes ning ta kannatas teadmise all, et ei suuda end ise ülal pidada. Alles 1903
1892. aastal üüris Juhan Liiv Tartu äärelinna korteri. Siin valmis ta esimene jutustus "Vari" ning uue luulekogu käsikiri. Pingelise töö tulemusena hakkasid ilmuma tõsisema vaimse häire tunnused: Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Sellises olukorras suundus kirjanik 1893. aastal Alatskivile, kus lõpetas oma jutustuse "Käkimäe kägu" ja kirjutas "Nõia tütre". Järjest enam hakkasid ilmnema Juhan Liivi vaimsed ebatabiilsused. 1894. aastal põletas ta oma käsikirju. Sama aasta märtsis toodi Liiv Tartu närvihaiglasse, kus kirjanik põdes läbi vaimuhai- guse(katatoonia) kõige raskema järgu. Karl Korner meenutab Liivi omapärast vaimuhaigust: "Juhan Liiv astub laua aarde, kus kellegi teisega töötasin. Vaatab vaikselt pealt. Kõneleb vaiksel, mahedal häälel, enesesse vaibunud pilgul. Korraga tuleb toimetusse tuntud närviarst. "Sina siin, Liiv? Tere!" "Tere! Ahhaa, nüüd sain ma su kord katte
annaabi.ee 
