“provokaator” Ševardnadze) ja bipolaarse maailma kadumist ning USA mõju kasvu mitte ainult kogu maailmas, vaid ka Venemaal (levivad ameerikalikud väärtused ja elulaad). Rõžkov veenab lugejaid, et vähemasti Baltimaaades olid rahvuslikud liiku- mised lääne eriteenistuste kätetöö, 1991. aasta 13. jaanuari verised sündmused Vilniuses oli provokatsioon, mille stsenaarium töötati välja välismaal. Pealöögi deržaavale andnud siiski “kodukasvanud reeturid”, “ebardid” (выродки), kes “mõnitasid kodumaad – lihast ema”, hävitasid võimsa riigi ja selle ühiskondliku korra. Destruktiivsete jõudude, viienda kolonni eesotsas olid “kangelased-purus- tajad” Gorbatšov ja Jeltsin. Kui “andetu ja otsustusvõimetu” Gorbatšov viis riigi kuristiku äärele, siis Jeltsin oma meeskonnaga andis viimase hoobi. Mitte GKTšP ei lagundanud riiki, vaid Jeltsin ja tema lähikondlased, kes kuulutasid Venemaa
Ta väitis, et kurjategijad on tihti umbes kolmandik kõigist rasketest kuritegudest ette määratud kurjategijaks saama. Kurjategijaks sündinu võis juba välimuse järgi ära tunda: madal laup, suured kõrvad, väljaulatuvad põsenukid, kiskjalik hoiak. Lombroso teooriad äratasid suurt tähelepanu. Veidi enne Lombroso teooriat oli toimunud Darwini evolutsiooniõpetuse läbimurre ja paljudel oli ehk lohutav mõelda, et kurjategijad on juba sünnilt kuritegelikud inimesed, geneetilised ebardid, kes olelusvõitluses automaatselt välja praagiti. Klassikalise koolkonna valitsevaks mantlipärijaks sai nn. Sotsioloogilise koolkonna, mille eesotsas oli Saksa kriminaalõiguse professor Franz von Liszt 81851-1919) poolt väljatöötatud õpetus. Sotsioloogiline koolkond pidas võitlust kuritegevuse vastu võitluseks kahjuliku sotsiaalse nähtuse vastu. Sellest lähtudes oli kuriteo eest kättemaksmine mõttetu
a Aafrika Assotsiatsiooni asutamisega Henry Sylvester Williams. Sellele järgnes 1900. a Londonis Pan-Aafrika I konverent, millele järgnes 1919. a I kongress, mis pani alguse ka järgmistele. 1900. a pandi paika, et tuleb arendada sõbralikke suhteid kaukaasia ja aafrika rassi vahel ning võidelda mustanahaliste õiguste eest tsiviliseeritud maal. Tegu oli sotsiaaldarvinismi ja eugeenika kõrgajaga, mis väitsid, et neegrid on nagunii madalam rass ja et segaverelised lapsed on ebardid ning pärivad oma jooned madalama rassi sekka kuuluvatelt vanematelt. Konverentsi eesmärk oli seega võidelda selliste rassistlike seisukohtada vastu ning pöörata ka rohkem tähelepanu Aafrika kultuurile ja sealsete rahvaste olukorrale. Üks peamisi panaafriklasi oli kirjanik ning ajaloolane William Edward Burghardt Du Bois (1868-1963), kes oli neeger, kellel oli palju eurooplaste verd ning ta näeb päris valge välja. Ta on üks 20. saj alguse
annaabi.ee 
