jpt. nud-kesksõna Murrakutes ja maa-alaliselt sõltub nud-kesksõna tunnuse esinemus nii tüve pikkusest kui ka muudest teguritest. Saaremaa ida- ja keskosas on kasutusel n- või nd-lõpuline vorm (nt julgen ‘julgenud’, saan ‘saanud’, vöin ‘võinud’, kadun ‘kadunud’, näitan ‘näidanud’; pannun(d) ‘pannud’, annun(d) ‘andnud’, tunnud ‘tundnud’). Kesk- ja lääneosas on üldisem tüvetäishäälikule või selle ebapuhtalt hääldatud variandile järgnev -nd (nt andand ~ annud, akkand ‘hakanud’, ärkand ‘ärganud’, murdand, leidand ~ löidand ‘leidnud’, kuuland, tahtand ~ tahtend, saatand ~ saatend ‘saatnud’, laskend ‘lasknud’, pääsend, söitend ‘sõitnud’, vöttend ‘võtnud’; vaatend ‘vaadanud’ jt); tüvehäälik võib ka puududa (nt keskosa tekstides joosnd ‘jooksnud’, möistn ‘mõistnud’).
2 ja v.2. Tänapäeva muusikas on kasutusel kromaatiline helirida kus on 12 pooltooni. Kolm peamist häälestussüsteemi:1)Pythagorase-tugineb oktavile kvindile(kvindiring);2)puhashäälestus-kõik helirea põhitooni ja teiste helirea elementide vahelised intervallid oleksid pärit ülemehlide rea algusest ning neid iseloomustaksid lihtsad sagedussuhted. Mõlema häälestuse puuduseks võimatus kasutada paljude võtmemärkidega helistike, mis nende puhul kõlaksid väga ebapuhtalt.3)võrdtempereeritud-oktav jagatakse kaheteistkümneks osaks nii et pooltoonid oleksid täpselt ühesuurused. Õiget pole, häälestus sõltub interpreedist. Helireas nähakse laadi materjaalset kandjat, iga aste laadis täidab talle eriomast funktsioonist(T,D). Peamiseks seaduspärauseks dominandi lahenemine toonikasse. Loomuliku maz.puhul kolm hierarhilist taset:T, T kaks ülemist heli e.kolmas ja viies, ülejäänud helid(altereeritud helid lähevad neljanda taseme alla)
helipilt dünaamiliselt värvikamaks tuginedes oma kogemustele ja tajule, kuid mitte muutes harmoonia kulgu (Denckla 1997: 4, vaadatud 07.13.15). 1.4 Viiuli intonatsioon Antud töös on läbi viidud katse viiuliga, kus interpreet pidi mängima võimalikult täpse intonatsiooniga helirida. Võrdtempereeritud häälestuse kohapealt on viiuldajate intonatsioon isikupärane ja individuaalne, mis võib kohati kõlada ebapuhtalt (Sildoja 2011: 19). Eelnevate uurimustööde põhjal intoneerivad viiuldajad 7 - 14 sendi täpsusega (Hopkins 2015: 362). Et saavutada soovitud noodid, peab viiuldaja paigutama oma näpud sõrmlaual täpselt õigesse kohta. Kui viiuldaja sõrmeotsa asetus on liiga kõrgel või madalal, isegi millimeeter, siis noot ei ole enam hääles. Saladus heale intonatsioonile, nii algajatele kui ka professionaalidele, on järjekindel sõrme asetus
annaabi.ee 
