Kokku sobitakse siis, kui üksteist täiustatakse võrdselt, näiteks pikale mehele meeldivad lühikesed naised, sest see eeldab et võimalusel sünnib parajat kasvu järglane, kes pole ei liiga pikk ega ka liiga lühike. Seda nimetatakse kokku Schopenhaueri neutraliseerimise teooriaks. ,,Igaüks pürib teiste inimeste abil oma nõrkuste, puuduste ja prototüübist erinemise elimineerimise poole, et need vead kestma ei jääks ega areneks täielikuks ebanormaalsuseks lapses, kes kasvama hakab." Samuti peab aga Schopenhaurei tõdema, et sobilikkus ja kirglik armastus käivad haruharva käsikäes. Schopenhauer on hea lohutaja murtud südametele. Filosoofi käest on võimalik leida lohutavat teadmist, et valu on normaalne. Mitte keegi pole loomupäraselt selline, et teda ei saaks armastada. Aga ärapõlgajatele tuleks õppida andestama. ,,Pimedusse süüvimise perioodide vahel tuleks alati püüda muuta pisarad teadmisteks."
Näiteks 2006.aastal oli 51% vargusi. Iga neljas kuritegusid korda saatev noor on alaealine. Poisid 83,5% ja tüdrukud 17% . Suurima osa moodustavad vägivallaga seotud kuriteod ka isikuvastased kuriteod. Kui seda mõõta enesekohastel meetoditel (need, mis pole registreeritud) pole sugude erinevus nii suur. Delinkventsete noorukite tüübid Delinkventsete käitumisega noorukite kohtlemine Kõigepealt on proovitud neid kõlbeliseks ümberkujundada 1900-1940. Kuritegelikkust peeti ebanormaalsuseks, pandi silt külge. Pärast II maailmasõda hakati kriminaalseid indiviide pidama haigeteks, isoleeriti, nad vajasid meditsiinilist ravi. Domineeris psühhoanalüüs. Neid on vaja ravida. 1975-1990 saadi aru, et ravimine ei ole otstarbekas. Rajati asutused, rakendati karistusemudeleid. 90-ndate keskpaigast peale on tegu juba teise lähenemisega. Seadusrikkujatele suunatud tegevus. Kasvatusmudelid, kohtlemismudelid. Märksõnadeks on
purustamine.Tänapäeva käsitluse järgi saab psühopaate pidada indiviidideks,kelle "asotsiaalset ja antisotsiaalset käitumist ei saa kirjeldada kui psühhoosi,neuroosi ega vaimse arengu peetust. 19.sajandil tähistas Prantsuse psühhiaater Philippe Pinel selle grupi nimetusega "mania ilma haiguseta" ning rõhutas selliste indiviidide moraalset laadi hälbeid.1837.aastal nimetas Inglise psühhiaater James Richard selle hälbe umber "moraalseks ebanormaalsuseks". Alates 20.sajandi algusest hakati psühhopaatiat pidama psüühiliseks hälbeks,millel on otseseos kuritegeliku käitumisega.Näiteks tol ajal kirjeldas Maudsley psühhopaatiat kui "moraalset imbetsilsust"isiksuseomadusena,mille puhul isik alates varasest east demonstreerib moraalseid defekte.Vene psühhiaater Pjotr Gannuskin kirjeldas antisotsiaalseid psühhopaate,"keda iseloomustavad ilmsed moraalsed defektid,kes on võimetud kohanema üldiselu normidega.Nad on
annaabi.ee 
