Jumalad muutsid Myrrha mürripuuks. Hiljem Adonis astus välja lõhenenud puust. See seik kinnitab, et Adonis on vegetatsioonijumal. Teise versiooni järgi peitis Myrrha end pärast isaga magamist metsa ning Aphrodite muutis ta puuks. Adonis sündis, kui Theias laskis puusse noole või kui metssiga oma võhkadega kiskus puu koore lahti ning avas puu. Viimase versiooni puhul oli tegemist endega Adonise surmast. Kui Adonis oli sündinud, oli Aphrodite hurmatud tema ebamaisest ilust ning võttis ta oma kaitse alla ja laskis Persephonel tema järele valvata, kuid ka Persephone oli tema ilust vapustatud ega tahtnud teda tagasi anda. Kahe jumalanna vahelise tüli lahendas kas Zeus või Kalliope Zeusi nimel. Otsustati, et Adonis veedab neli kuud aastas Aphrodite juures, neli kuud Persephone juures ja neli kuud, kelle juures tahab. Ta valis alati Aphrodite, sest Persephone oli külm, tundetu allmaailma jumalanna. Arvatakse, et Adonis on Phoinixi ja Aiphesiboia
surma ihuüksi oma korterist. Palju leiab kriitikat teda ümbritseva ühiskonna ja inimeste suhtes, kes ei paista meest väga soojalt vastu võtvat. Ta tunneb end hüljatuna, kuid samas eneseirooniliselt teadvustab oma üksiolekut ja tunneb ka sellest mingit enesehävitajalikut rahulolu. “Hingede öö” üheks läbivaks teemaks on valgus ja pimedus. Valgus tuleb ruumides tavaliselt ebamaisest allikast, justkui mitte kusagilt ning on alati kale ja külm. Pimedus seevastu on minategelase jaoks kutsuv ja ta astub meelsasti kottpimedusse, tahes näha, mis peidab end tundmatuses. Samas on pimedus kui hirm ja üksindus, näiteks satub ta majas ühte näitusesaali, kus on väljas vaid üks maal. Seda vaadates kaob ühtakki valgus ning maad võtab pilkane pimedus. Minategelane seisab algul paigal, arvates, et kohe tuleb valgus tagasi, kuid ta eksib. Vaikselt
ja siluett sambataoliseks. Inimkeha oli vaid aluseks, millel demonstreeriti suurepäraste kangaste ilu. Sageli olid rõivastele tikitud vääriskivid. Rõivastus oli inimese ümber kui kingituspakend. Peakatted olid laialt levinud. Need olid terava tipuga või ümara põhjaga kitsa servaga mütsid. Naisterõivastus oli meesterõivastusega üsna sarnane, seda mõjutas ristiusu kiriku õpetus. Naise rõivastus pidi olema talle kauniks vutlariks ja samal ajal looma ettekujutuse naise ebamaisest ilust, mis väljendus näojoonte omapärases harmoonias. Naised kandsid alusrõivana tuunikat, selle peal stoolat, ülerõivana paludamentumit, pallat või paenulat ning peakatet. Peakattena kandsid naised polsterdatud rulli ja looriga mütsi. ROMAANI STIIL Romaani stiil oli esimene keskaja kunstistiil Lääne-Euroopas, tekkis umbes 10. saj. ja püsis gootika tekkimiseni Prantsusmaal 12. saj., Saksamaal 13. saj. keskpaigani.
rüvetas seda nii kaunist õlga. «Aga see on ju liilia!» hüüatas Felton. «Selles just alatus ongi,» vastas mileedi. «Oleks see Inglismaa häbimärk! ... Siis tuleks tõestada, missugune kohus mulle karistuse määras, ja ma oleksin võinud avalikult pöörduda kõigi kuningriigi kohtute poole. Aga Prantsusmaa häbimärk! Oo! See teotas mu pääsmatult.» See oli Feltonile liig. Ta seisis liikumatult, kahvatuna, masendatud kohutavast pihtimusest, pimestatud naise ebamaisest ilust, kelle juures häbitunde puudumine oma katmatuse pärast oli Feltoni jaoks millekski ülevaks. Ta langes mileedi jalgade ette, nii nagu põlvitasid esimesed kristlased puhaste pühade märtrite ees, keda imperaatorite tagakiusamine saatis tsirkustesse rahuldama masside verejanu. Kadus häbimärk, järele jäi ainult ilu. «Andestage,» hüüdis Felton, «Oo, andestage!» Mileedi luges tema silmist: «Armastan teid.» «Mida te andeks palute?» küsis mileedi.
annaabi.ee 
