Nad ei soovinud kellegile halba, vaid päikest kõigile ning rahu maale. Vaevalt, et nad olekski suutnud üldse kedagi vigastada, sest taolise stiiliga käisid kaasa kombed, mille tagajärjel hõljuti peadpidi pilvedel. Lakkamatu near täitis nende sisutühjad päevad ja nõnda kestis see aastast-aastasse. Nad polnud küll eriti haritud ning nende välimus meenutas pigem metssea oma. Kuid inimene on ju samasugune osa loodusest kui kõik teised elus organismid. Võib olla harimatus ning usk ebamaisesse takistaski neil teiste elu hävitamast. Nad ei osanud küll katseklaasidega möllata, kuid muusika, mida nad lõid, vallutasid miljonite inimeste südamed. Tänapäeval on loodud sadu võimalusi, et pigistada elust välja kõik mahlad, mis võimalik. Alustades ekstreemspordist, lõpetades diskopõrandal jala keerutamisega. Arvestades seda, et elu on niivõrd üürike, kas me peaksime häbenema ning kartma kõiksugu tundmatuid teid? Kas ei
aastani. Tolle aja olulisemaks teoseks peetakse ,,Vaikelu vana kingaga", mis sobitub atmosfääri poolest dramaatilisse ritta ühes Salvador Dali ,,Kodusõja eelaimduse" ja Pablo Picasso ,,Guernicaga", väjendades kuulsate kataloonlaste valu kodumaa pärast. 1940. aastal Normandias sündisid Miro tippteosed pealkirjaga ,,Tähtkujud". Neil maalidel on tähed, kuusirbid, linnud, silmad ja loomad ning inimkujud laotunud gravitatsioonivabasse ebamaisesse ruumi. 1940. aastatel oli Miro rohkem hõivatud monumentaalkunstiga: skulptuuride ja keraamiliste pannoodega. 1956. aastal asus kunstnik villasse Palma de Mallorcal. Seal kavandas ja teostas ta koos keraamiku Josep Llorens Artigas'ega kaks keraamilist pannood UNESCO peakorterisse Pariisi. ,, Päike" ja ,,Kuu" olid kontrastis hoone halli tsemendiga. 1956. aastal andis president Eisenhover selle eest Mirole Guggenheimi rahvusvahelise auhinna. Joan Miro oli vaeste ja tagasihoidlike asjade poeet
selline tunne, nagu oleks tema elu kaalul.“ Siis tuleb absurdne ja lahtiseks jääv lõpp – suur tulvavesi, millega Margit tualetist välja paiskub, vanatädi, kes sõidab reformvoodi seljas, Jaan, kes ei saa enam aru, kus ta on, aga see ilmselt ei ole enam sugugi vanatädi korter, vaid võibolla mõni teine ilm, lained löövad üle pea ja ongi kõik. „Ja siis ei olnud enam üldse midagi kuulda.“ Kokkuvõtlikult – pealtnäha realistlik, aga ebamaisesse ja absurdi kalduv lühike lugu, kuhu Kivirähk on kokku kallanud sama palju rusuvust, kui oma romaanidesse, nii et antud juhul on kontsentratsioon eriti vänge. Kõik on halvasti, midagi teha ei saa, tegelased on jõuetud ning ka lugejana tekib jõuetuse tunne, ning mulle isiklikult mõjub Kivirähk alati nii rusuvalt ja lootusetult, et tekib küsimus – kas autor tõesti maailma säärasena näeb ja kas kusagil tõesti lootust ei ole (mida võiks natukenegi lugejale anda)
annaabi.ee 
