oksiidid. Oksiidid on keemilised ühendid, mis koosnevad kahest elemendist, millest üks on hapnik. Oksiide leidub nii õhus kui maapõues. Tähtsamad oksiidid on CO, CO2 , SO2 , CaO, Fe2O3. Nendest CO, CO2 ja SO2 on õhus leiduvad oksiidid, Fe2O3 leidub maapõues. CO süsinikoksiid ehk vingugaas on väga mürgine ja tekib mittetäielikul põlemisel. See moodustub, kui hapnikku on vähe. Näiteks kui ahjusiiber sulgeda liiga vara. Selle tagajärjel võib inimene surra. Ebakorras mootoriga auto ei põleta kütust täielikult ja õhku eraldub süsinikoksiid, mis saastab loodust. CO2 - süsinikdioksiid ehk süsihappegaas kuulub heitgaaside hulka. Seoses autode arvu kasvuga see järjest suureneb ja on kahjulik. CO ei lase soojusel hajuda maailmaruumi ja maal tekib nn kasvuhooneefekt ehk maa soojeneb pidevalt. Hingamisel tekib samuti süsihappegaas. CO saab inimene enda tarbeks ära kasutada
Mida kaugemale areneb rehvitööstus, seda kaugemale arenevad ka rehviseadmed. Kuna rehvid omavad väga olulist osa sõidu turvalisuses ja mugavuses tuleb neile pöörata ka suur tähelepanu. Samas peab arvestama, et ka parimat rehvi on võimalik rikkuda kasutades montaaziks valet või mittekorras seadet või valesid töövõtteid. Sõiduohutus ja mugavus on võimalik kaotada kasutades ebakorras taskaalustusseadet. Rehvivahetus on töö mida igal tehnikul teha tuleb vähemalt kaks korda aastas. Rehvivahetus on suhteliselt tulutoov nii töökojale kui töömehele. Kõige olulisem on, et tehnik oleks teadlik kõikidest tema kasutuses oleva rehvivahetuspingi võimalustest. Sellisel juhul ei ole rehvivahetus üldse raske töö ja ei saa kliendi velge või rehvi ära rikkuda. Kõige tähtsam ongi algajal rehvitehnikul endale tööpingid selgeks teha.
erinevate hingede kontekstis (kusjuures eeldati, et nn loomalik hing on vahevorm keha ja jumaliku hinge vahel). Descartes'i lähenemine aitas omakorda tõmmata joont vaimse ja mehaanilise keha vahele. Hakkab tekkima arusaam mõistusest (18. sajandil) ning mõistuse haigust ei peeta enam ei hinge, ei keha haiguseks see on keeruline olukord, mis saab kestma paarsada aastat. William Cullen näitab, et vaimuhaigused on ebakorras aju ja närvisüsteemi 5 produktid, mis tekitavad eksitatud mõistuse väärkujutelmi (taandas oma ettekujutuse neurofüsioloogiale). Vaimuhaigete varjupaigad olid muidugi tekkima hakanud juba varem sageli oli neid inimesi kodudest välja aetud ja hulkureid ning sante võttis teinekord oma rüppe kirik (kloostrid), märatsema kippuvaid või rahutuid isikuid isoleeriti eeskätt vanglaisse, koos
vahele jäävast närvisüsteemist kui ,,loomse hinge" poolt käivitatavast fenomenist. Samas hakkas tekkima arusaam mõistusest. Mõistuse haigust ei peetud enam ei hinge, ega mitte ka keha haiguseks see keeruline olukord kestis paarsada aastat. 18. sajandist hakkas euroopalikus kultuuriruumis levima hoiak, et vaimuhaiged on eeskätt haiged inimesed. W. Cullen nt arvas, et vaimuhaigus oleks midagi meie mõistes neurofüsioloogilist (ebakorras aju ja närvisüsteemi produkt), kuid et mitte kõik ajutegevusse puutuv ei ole teadusele arusaadav (Cullen oli vitalist). Niisiis oli vaimuhäiretega tegelemise puhul oluline nii kehaline kui moraalne pool (ning asutused, kus haigeid hoiti, jätkuvalt ühised kurjategijate, prostituutide jne-ga). Tähtsaks märksõnaks vaimuhaigete hooldamisel sai distsipliini mõiste, oli erinevaid võimalusi selle saavutamiseks.
annaabi.ee 
