,,Hingringis" mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: ,,Valgus, millest me võetud, ei hävi". (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist. Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: ,,Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema". (lk 23) Rohkem on ta luules kõrgemate teadmiste sära. Tegeletakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane: ,,Ilmub, kaob, tuleviku saladust, tahtmatut, tabamust". (lk59) Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu: ,,läbi lootusetu lumma." (lk 9) Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal
„Hingringis” mõjub see rahulikumalt ning eemalolevamalt. Raskustest tuleb luuletaja välja üsna tugevana, tõdedes ikka ja jälle: „Valgus, millest me võetud, ei hävi”. (lk 50) Tema luules vastanduvad aina päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Esile tõusevad ka põlised küsimused – elu ja surm, ajaline ja igavikune. Ühel toel sai esile tõsta teist. Kareva luules on väga vähe ebakindlushetki: „Võib-olla valu võlujõud vaid lõi sus viivuks helisema”. (lk 23) Rohkem on ta luules kõrgemate teadmiste sära. Tegeletakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane: „Ilmub, kaob, tuleviku saladust, tahtmatut, tabamust”. (lk59) Värsiridades on järjestikku palju ühe ja sama tähega algavaid sõnu: „läbi lootusetu lumma.” (lk 9) Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal
päev ja pimedus, hetk ja igavik, tõde ja vale, valgus ja vari. Ühe toel sai esile tõsta teist. Nii kujuneski, et ka kirkamate kogemuste läheduses figureeris reeglina ka nende vastandmärgiline taust, kaduvuse tume ähvardus. Nüüd on vastandusi ja nende alalõpmatust ületamisest tekkinud traagilist pinget justkui vähem, Kareva luule kulgeb enamasti ühtses ja avaras, valgusega küllastatud mõõtmes, milles on vähem inimlikke ebakindlushetki ja rohkem kõrgemate teadmiste sära. Üks luuletus koorub teisest, üks motiiv kutsub esile järgmise, tegeldakse vaid sellega, mis on omane ja lähedane, sellega, mis ilmub, kaob, tulvil ilu saladust tahtmatut, tabamatut (lk 59) Kareva luulele alati iseloomulik ülev kurbus mõjub «HingRingis» uudsena, kuidagi kirkamalt, rahulikumalt - aga ka natuke eemalolevamalt. Vaid tsüklis «Varjutus» ületatakse ilmselgelt ränki aegu ja troostitust, vihjatakse kannatustele ja okastraattunnile
annaabi.ee 
