3. Tähelepanu treening – tuleb mõelda ja tähelepanna unes kõike 4. Ei tohi teha pikalt 5. Aeglased liigutused 6. Rutiinide lõhkumine 7. Ärkvel olles antakse ülesanne, mida unes täita - Šamaani ühiskondlikud rollid: ravitseja, ennustaja, jahijuht, hingejuht, riitusemeister, ajalootundja, ilmade vahendaja, sotsiaalnejuht ANIMATISM - Üldiseloomustus: usk ebaisikulisse väesse, mis esineb nii inimestes, loomades kui ka asjades. Kõigil on elu sees. - Väe eristamiskriteeriumid: Juuksed; habe; silmad, pilk – kartus kurja silma ees; hambad – esihambad teravad/suured; keel – agressiivne sest, deemoneid kujutatakse pikalt välja sirutavate keeltega; elundid/haavatavatus; küüned; suguelundid; veri/ooker; luud/säilivus. - Surmakujutelmad: elav laip – usk inimese kehalisse ülestõusmisse ja selle
Vt püha. profaanne (ld profnus `pühitsematu') Ebapüha, tavapärane kõik, mis ei kuulu püha (sakraalse) või tabuse hulka, kuid mis ei ole rüve. P ja sakraalne ei ole hierarhilises vahekorras, vaid eksisteerivad kõrvuti. Vt ka rüve, sakraalne, tabu. 5. Mis on animatism ja mis on animism? animatism (ld animatus `hingestatud, elustatud') Arvatavalt esiaja (arhailise) usundikihi varaseim aste, mis eeldab usku üleüldisesse elususse ja kogu loodust täitvasse ebaisikulisse väesse. A-is puudub veel ettekujutus üksikhingedest. A-i ei saa käsitleda omaette usundina, ta on ürgusundi olemuslikke koostisosi ning sellisena käsitletav pigem uskumusena. A on ka üks evolutsionistlikke algupärateooriaid. A-i võib võrrelda filosoofilise hülosoismiga ja on sellisena käsitletav pigem varafilosoofilise maailmavaate kui religioonina. Vt ka animism, evolutsionism, preanimism. animism (ld animus `hing') Usk loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusesse,
tekkinud poeetilisi, õpetlikke või seletavaid jutustusi. Maagia loodususundiline või kõrgususundiline riituslik käitumine, mille abil usutakse suutvat enda tahtele allutada üleloomulikku väge. Animism usk loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusesse, kusjuures eeldatakse, et eksisteerivad individuaalhinged. Animatism arvatavalt esiaja usundikihi varaseim aste, mis eeldab usku üleüldisesse elusse ja kogu loodust täitvasse ebaisikulisse väesse. Animatismis puudub veel ettekujutus ükikhingedest ning seda ei saa käsitleda usundina. Totemism traditsionaalkultuurides uskumus inimeste ja sugukondade sugulussuhetest mõnede loomade, harvem taimede või esemetega (tootemitega); algupärateooria, mille järgi on ürgusundi varajasimas faasis olnud kõikehõlmavaks tootemikummardamine. Ürgmonoteism usundilooline algupärateooria, mille järgi inimkonna vanimaks usundiks oli usk monoteistlikku ainujumalasse.
P- ks peetav seisab profaansest eraldi, teda austatakse, kummardatakse ja teenitakse. profaanne – (ld profānus ‘pühitsematu’) Ebapüha, tavapärane – kõik, mis ei kuulu püha (sakraalse) või tabuse hulka, kuid mis ei ole rüve. P ja sakraalne ei ole hierarhilises vahekorras, vaid eksisteerivad kõrvuti. 5. Mis on animatism ja mis on animism? animatism - Arvatavalt esiaja (arhailise) usundikihi varaseim aste, mis eeldab usku üleüldisesse elususse ja kogu loodust täitvasse ebaisikulisse väesse. A-is puudub veel ettekujutus üksikhingedest. A-i ei saa käsitleda omaette usundina, ta on ürgusundi olemuslikke koostisosi ning sellisena käsitletav pigem uskumusena. A on ka üks evolutsionistlikke algupärateooriaid. animism - Usk loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusesse, kusjuures eeldatakse, et eksisteerivad individuaalhinged. A on ka algupärateooria, mille järgi ta on olnud varaseim usund. Evolutsionistliku
● Sakraalne- mõiste “püha” sünonüüm ● Profaanne- Ilmalik, ebapüha, tavapärane – kõik, mis ei kuulu püha (sakraalse) või tabulise hulka, kuid mis ei ole rüve. Profaanne ja sakraalne ei ole hierarhilises vahekorras, vaid eksisteerivad kõrvuti. 5. Mis on animatism ja mis on animism? ● Animatism- Arvatavalt esiaja (arhailise) usundikihi varaseim aste, mis eeldab usku üleüldisesse elususse ja kogu loodust täitvasse ebaisikulisse väesse. A-is puudub veel ettekujutus üksikhingedest. A-i ei saa käsitleda omaette usundina, ta on ürgusundi olemuslikke koostisosi ning sellisena käsitletav pigem uskumusena. ( käsitletav pigem maailmavaate kui religioonina) ● Animism- Usk loodusobjektide, nähtuste ja olendite hingestatusesse, kusjuures eeldatakse, et eksisteerivad individuaalhinged. A on ka algupärateooria, mille järgi ta on olnud varaseim usund
kultuste kohta, mida nad ei tahtnud aktsepteerida (kuigi Rooma oli tolerantne) Kristlikud autorid kasutasid religio mõistet vaid kristluse kohta. Idololaatria mittekristlikud usundid (iidolite austamine; superstitio) 15.-16.saj hakkasid mõisted muutuma. Sekt (ld k secta) rühmitus Widengren: ,,Religiooni olemus peitub jumala usus." Animism usk hingedesse (ka loomade) Totemism esivanemate kultuse erivorm (nad pole inimesed, vaid nt putukad) Animatism usk ebaisikulisse väkke looduses; see vägi on mana (Okeaania päritolu) Ükski religioon ei piirdu ainult ühena neist, sp neid eraldi religioonina võtta ei saa. Religioonipsühholoogia uurib nt hirme. Veel seisukohti:"Valitsejal on lihtsalt religiooni vaja." Kuid tekkimist nii lihtsalt seletada ei saa. Üleloomulik argipäevasest teistsugune; võib tähendada teatud olendeid, paiku. Püha võtmemõiste, inimese poolt kontrollimatu; püha tõmbab ligi, kuid samas on hirmutav.
annaabi.ee 
