faktid võivad olla ebasündsad või Eesti riigile kahjulikud. Näiteks Pronksiööl, toetudes Ilmar Raagi arvamusloole, oli meedial suur vastutus. Nimelt, et mitte olulist luureinfot vaenlasele ära anda, pidid nad säilitama kainet mõistust. Ilmar Raagi arvates oli see oluline, kuna Eesti riigi vastase üks eesmärkidest oli ebastabiliseerida riiki, kutsuda esile valitsuskriis ja lisaks tekitada Läänes kuvand Eestist kui probleemsest ebademokraatlikust riigist, mida ei maksa toetada. Vastased oleksid info kättesaamisel suutnud oma tegevust vajadusel ümber organiseerida. Ajakirjandus käitus õigesti kui, oli ühe öö jagu maas elektroonilisest meediast ning andis välja rahusäilitava tooniga artiklid ja juhtkirjad. Vastutuse olemasolu aga piirab tegelikkuse esitamist rahvale. Loomulik on, et loo valmistaja kirjutab veidi oma arusaamise järgi ning tema nägemus ei pruugi kõigi omaga kattuda. Ka võidakse valesti mõista
tulemusena vähenes gümnaasiumide arv ja suurenes kutsekoolide arv. Noorte haridusjanu ilmnes ka kõrgkoolides. Ainuüksi Tartu ülikoolis õppis 1930. aastate keskel umbes 4700 tudengit. Eesti Vabariigi ajal vähenes tasapisi religiooni tähtsus. Enamik inimesi kuulus küll endiselt mõne kiriku rüppe, kuid paljud neist suhtusid usuküsimustesse üsna leigelt ja sattusid kirikusse harva. Ja seda vaatamata asjaolule, et varasemast Vene riigivõimu ja baltisaksa aadli huve kaitsvast ebademokraatlikust härraskirikust oli põhjalike reformide teel kujundatud vaba rahvakirik. Suured muutused toimusid igapäevaelus. Linnades rajati terveid uusi linnajagusid ning ehitati hulk modernseid elamuid ja esindushooneid. Maal oli ehitustegevus sama vilgas kui linnades. Maal kerkisid majandushoonetest lahutatud moodsad elamud, mida iseloomustasid kõrge vundament, suured aknad, avarad verandad ning värvitud laudvooder- ja põrand. Iseseisvusajal muutus oluliselt Eesti kodu
protsess. Teoreetilisel tasandil on avaldatud kriitikat, et neofunktsionalistid panevad liiga suure rõhuasetuse rahvusteülesele komponendile regionaalses integratsioonis ning et rahvusriikidele ja valitsustevahelisele koostööle pööratakse liiga vähe tähelepanu. Antud kriitika avaldajad esindavad valitsustevahelist teooriat. Teiseks teoreetilise tasandi kriitikaks neofunktsionalismi puhul võib pidada fokusseeritust poliitilistele ja administratiivsetele eliitidele, ebademokraatlikust ning arusaamise puudumist selles vallas, miks on Euroopa Liidul vajalik säilitada legitiimsust Euroopa rahvaste seas. Valitsustevahelisus Valitsustevahelisuse keskne idee seisneb selles, et rahvusriigid on võtmetegijad rahvusvahelistes asjades ning tähtsamad poliitilised suhted riikide vahel on kanaliseeritud peamiselt via rahvuslike valitsuste. Erinevalt neofunktsionalismist ei panustata palju tähelepanu rahvusteülestele osapoolte mõjule ning pühendatakse ainult
annaabi.ee 
