11]) 6 fiktsiooni ja dokumentaali eraldavale joonele. Ühtlasi oli ta kaastegija kuna mängis uue laine kui nähtuse juures olulist rolli." 19 2.2 Cinéma vérité, jagatud antropoloogia ja etnofiktsioon Erinevad kriitikud on küll olnud eri seisukohtadel, aga üldiselt on dokumentaalfilmi arenguga seostuvat cinéma vérité'd, küll äärealadel paiknevana, ent sellegipoolest loetud uue laine osaks20. Mõistena on cinéma vérité otseselt inspireeritud Nõukogude filmitegija Dziga Vertoviga seonduvast 1920ndate terminist kinopravda21 (Vertovit on Rouch Flaherty kõrval nimetanud oma teise suurima mõjutaja ning eeskujuna22) ja mõista tuleks seda kui 'kino tõde' (mitte 'tõe kino')23. Cinéma vérité nii-öelda tehnilised tunnused on käsitsi filmimine/ käsikaamerad, sünkroonheli, loomulik valgustus ja võttepaik ning samal ajal iseloomustavad seda vabas vormis spontaansed intervjuud ning amatöörnäitlejate kasutamine kõik võtted, mille uue
Selle idee oli, et kaamera ja montaazi abil saab luua sügavama reaalsuse dokumentaalfilmidesse. Kaamera silm tungib sügavamale struktuuridesse. Kiire montaazi abil saab edasi anda reaalset kogemuslikku kiirust. Populaarne oli filmida pilt ja lindistada hääl eraldi ning pärast sõeluda välja parim filmimaterjal ja sobitada häälega. Rouchile tähendas see, et nüüd sai filmitavale lähemale kui varem, olla intiimsemas kontaktis. Cinema verite tuli kasutusele vene filmitegija Dziga Vertovi kinopravdast. Vertov arvas, et kui fragmendid reaalsusest kokku organiseerida, siis avaldavad nad sügavama tõe, mida palja silmaga pole võimalik näha. Kino-Pravda oli ringvaate seeria, keskendudes igapäevastele asjadele nagu põllumeeste organiseerimine kolhoosidesse, trollisüsteemi parandamine. Need olid väga eksperimentaalsed ning kriitikud pidasid neid kergelt arust ära olevateks.
See film näitab, kuidas vaesed inimesed on suurde linna tulnud tööd otsima, ei ole passiivsed ohvrid, samas neil on endil võimalus selle maailmaga kohandada ja omaenda saatust mingil määral määrata. Rituaal on mehhanism tegeleda kolonialistlikult võimust tuleneva survega, et selle kõigega emotsionaalselt hakkama saada. Teine mõiste: kinotõde (cinema verite), tegelikult võttis mõiste üle nõukogude filmitegijatelt Dziga Vertonilt. (Tema mõisted Kino pravda ja ka kinosilm). Dziga Vertov (Denis Kaufman) väitis, et kinosilm filmitegemine tähendab teha nähatmatu nähtavaks, näitlemine mittenäitlemiseks, peidetu paljastatuks. Filmi tegemise kaudu on võimalik teha elukaosest arusaadav pilt filmimise ja montaazi abi see pilt esitab nii- öelda tõde. See kõik aitab luua sügavama reaalsuse kui palja vaatluse käigus luua saame. Kasutatakse mitmesuguseid montaazivõtteid. Tänapäeval nimetatakse selliseid filme eksperimentaalseks
annaabi.ee 
