Vahel palutakse ka skulptoril enesel pilti siseneda/asetuda. “Foorum teater” - Foorum – ladina ameerikas diskussioon pärast etendust. “Ühel etendusel oli üks naine nii pahane, et näitleja ei saanud aru, mida ta mõtles, et ta tuli ise lavale ja näitas”. Osaline siseneb ise dramaturgilisse tegevusse ja muudab seda. Osaline kirjeldab alguses ühte negatiivset poliitilist/sotsiaalset situatsiooni. Stseen mängitakse koos lahendusega ette. Küsitakse, kas kõik on nõus. Kes pole, see tuleb lavale, võtab mingi rolli
60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseerima, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks. Uuendus ei toimuhud üleöö, tal olid omad eelkäijad (Antonin Artaud). Keskuseks sai Tartu Vanemuine ning eestvedajateks Hermaküla ja Tooming. Otsiti uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti. Tähtsuselt esikohal oli lavastaja, kunstniku ja näitleja looming, mis sai tekstist vaid tõuke (ei olnud sellele allutatud). Keskseks sai mäng, mis omakorda tõstis improvisatsiooni rolli. Sõna tähtsus taandus füüsilise tegevuse ees. Lavastuse visuaalne külg muutus kaasarääkivaks. Suuremat osalust oodati ka publikult, kelle spontaansemat kaasaelamist püüti saavutada teatrikeele abil. sageli pöörduti teatris folkloorse ainese poole, mis pidi
60-date teisel poolel oli teatris valitsev olmerealism noorema teatrirahva jaoks oma köitvuse kaotanud. Seni uuenduslikuna tundunud Panso teatrilaad hakkas vaikselt kanoniseeruma, tekitades vajaduse uue väljenduslaadi jaoks. Uuendus ei toimuhud üleöö, tal olid omad eelkäijad (Antonin Artaud). Keskuseks sai Tartu Vanemuine ning eestvedajateks Hermaküla ja Tooming. Otsiti uut teatrikeelt, mis lähtuks teatrile ainuomasest, oleks teatraalne. Muutus ka suhe dramaturgilisse teksti. Tähtsuselt esikohal oli lavastaja, kunstniku ja näitleja looming, mis sai tekstist vaid tõuke (ei olnud sellele allutatud). Keskseks sai mäng, mis omakorda tõstis improvisatsiooni rolli. Sõna tähtsus taandus füüsilise tegevuse ees. Lavastuse visuaalne külg muutus kaasarääkivaks. Suuremat osalust oodati ka publikult, kelle spontaansemat kaasaelamist püüti saavutada teatrikeele abil. sageli pöörduti teatris folkloorse ainese poole, mis pidi sisaldama müüdilisust.
annaabi.ee 
