· Renessansi dramaturgia elemendid komöödia erudita ka dell'arte. Prantsuse ja Itaalia novellistika mõjutasid samuti teatrit. Hispaania autragöödiad. Renessansi ideoloogia ja eelkõige Machiavelli. Väga moes olid machiavellistlikud kangelased. · Õukonnateatri elemendid mõjutas ka rahvateatrit, õukonnateater uhke, kaunite kostüümide ja dekoratiividega, mõjusad lavaefektid. Põhiliselt maskimängud ja pastoraalid. Dramaturgilises mõttes meeliköitev ja muinasjutuline. Selline teater tekkis Inglismaal Henry VIII ajal. Lõbustusmeistri pani Henri ametisse. See tegelane pidi ise olema ka dramaturg temalt nõuti uusi näidendeid, tavaliselt olid need antiigi jäljendused. · Moodsate poeetiliste zanrite elemendid (poeesia mõjutused). Näidendite keele ja stiili mõjutamine. Peenelt kujundatud ja poeetilised. Ka Shakespeare kirjutas sonette see oli nagu moehaigus.
Armastuskolmnurgaga piirdumata tõuseb helitöö keskseks ideeks vabadusaate ja õnneigatsuste, vägivalla ja rõhumise saatuslik kokkupõrkamine. Aida, Radamese ja etiooplaste, osalt ka oma tundeis lõhestatud Amnerise kannatuste kõrvale seab Verdi "Don Carlose" inkvisiitorlikkusega muusikalises suguluses olevate preestrite inimvaenulikkuse. Stiliseerimisest ja arhaiseerimisest kauged ooperikangelased jäävad kaasaegselt tegutsevaiks ja tundvaiks inimesteks. Ehkki "Aida" dramaturgilises ülesehituses esineb mitmeid "suure ooperi" eripärasusi, pole see enam tinglik lavateos, vaid tegevustikult nõtke ja tõepärane muusikaline draama. Haarab "Aida" psühholoogiline usutavus, kangelaste sisemaailma filigraanne väljatöötamine ja teksti plastilisus. Köidab isoleeritud numbrite asendumine dramaatiliste stseenidega. Ja nii iseloomustabki "Aidat" Verdi loomingu kahe erineva tendentsi suure heroilise ja intiimse lüürilispsühholoogilise ooperi omalaadne süntees.
tulemuste mõistmise tasandil, sest nõuab meistri kätt ja meistri reputatsiooni; (d) arvatakse, et tänapäeva ühiskonna keeruline struktuur ja suhted reaalse protsessina omandavad järjest rohkem hermeneutilisi jooni ning on selle metodoloogia alusel ,,kergemini" analüüsitavad. Herbert Meadi kahe mina (mina ja mind) teooriast tulenevalt on tõlgendamine nende kahe mina vaheline suhtlemine. Oma ,,dramaturgilises" sümbolilises interaktsionismis selgitab Erving Goffman (1922-1982) interpreteerimisist kui ,,oma mina kujutamist teise omana" ehk teise inimese asemele asumist. ,,Klassikaliseks" võib nimetada Schleiermacheri selgitust hermeneutilise kunsti olemuse kohta: interpretaatori eesmärk on mõista kogu teose terviklikkust. Selleks peab ta selle osadeks lahutama ja taastama kui terviku. Kõigepealt tutvub interpretaator esialgse osaga (loeb fragmendi
annaabi.ee 
