Teater väljendas erineval moel ja erinevates vormides (kriitika, iroonia, absurd; ka ühiskonnast ärapööramine) põhimõttelist opositsiooni või eitust valitseva võõrvõimu ja -ideoloogia suhtes; väga tugev ja varieeruv oli just toonane absurditunnetus. Lavakunstile omane koguduslik fenomen toimis sotsiaalse surutise tingimustes vabastava ja konsolideeriva kanalina, võimaldades publikul välja elada varjatud pingeid ja kogeda elamuslikku ühisprotesti. Rahvuslikku dramaturgiasse lisandus uusi nimesid (Rein Saluri jt.), silma torkas (juba 1960ndatel debüteerinud) Enn Vetemaa näidendite publikumenu. Omadramaturgia paremikus domineeris modernismi esteetika, kuigi modernismi levik tõi kaasa ka elutunnetuslikku mahenemist ja draamatehnika mitmekesistumist (Epner 2001: 591). 1970. aastatel kerkis kogu kultuuris esile minevikuhuvi, sh. küsimus nn. juurtest ja aegade seostest. Eestluse teema kajastus teatris koodide, sümbolite ja allegooria kaudu; mitmeid 1970.
Tekstid koostati kirjanduslike allikate põhjal. Kunst töötada kirjandusega. Eeldas laialdasi tundmisi. Tekst moodustas dünaamilise osa etenduses (dell'arte puhul). 10% oli vaja. Dell'arte lülitas selle mängulisse konteksti. Improvisatioon vahend, mille abil moodustati mänguline tekst. Improvisatsioon on vahend, millega saab muuta teksti dünaamiliseks osaks. Tekst allutatud mängule del arte puhul. Del arte oli improvisatsiooniline suhtumine oli algusest peale dramaturgiasse loominguline suhtumine. Oli vahend nagu salto vms, kõik allutatud mängu stiihikale. Improvisatiooni võime otseses suhtes haridusega, äärmiselt oluline. Del arte näitlejad ja näitlejannad erudeerusid vabalt, kodus rääkisid ladina keeles jne, paljud said akadeemiate liikmeteks. Eriti erudeeritud näitlejad hakkasid kirjutama traktaate näitlejakunstist näitekunsti teoreetikud said nendest. Paljud neist traktaadidest ladina keeles ja värsistatud isegi.
leida arst või vaimulik ta juba suri. Oli veel pikk jagelus, kas teda üldse tohib matta mulda näitleja, selleks et saada maetud pühasse mulda, pidi ütlema lahti näitleja staatusest. Louis' eeskostel ta ikkagi maeti, öösel, kuid siiski. Moliere lõi komöödia tüübi, mida hakatakse kasutama mujalgi kui aind Prantsusmaal (Venemaal, Inglismaal, Itaalias jne). Lavakasutuses osutus tema dell'arte palju paremaks kui varajasemad. Lihtsus võidab alati, lihtsuse tõigi Moliere dramaturgiasse. Samas õnnestus tal kirjanduslikule näidendile anda mänguline õhulisus. Ta ühendas endas nii näitlejat kui ka dramaturgi. Hispaanlased olid liiga palju poeedid, nende fantaasia ei mahtunud lava tegelikkuse raamidesse. Moliere kui näitleja kontrollis dramaturgi ja vastupidi, mis annabki tasakaalu. Euroopa komöödial on just Prantsuse alged. Puskin oma ,,Ihnus rüütlis" võtab üle Moliere' malli, mitte Shakespeare'i oma. 11) J. Racine'i elu ja looming.
annaabi.ee 
