.............................................................................................. 6 KASUTATUD ALLIKAD.................................................................................................. 7 3 1 TEATRI AJALUGU Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920, sügisel alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Seal teatrihariduse saanud noored näitlejad asutasid eraldiseisva Draamastuudio Teatri. Draamastuudios mängisid nad väga mitmekesist repertuaari. Pärast, 1937. aastal nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid, Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989). Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art nouveau stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja
Leo oli üks aktiivsematest esinejatest. Ta ise on öelnud, et tema asumine tulevasele elukutseteele sai tõuke selle teatritunni õpetajalt Vesselovskilt. Kuni 17-aastaseni oli Leo Kalmet vaimustuses kujutavast kunstist, eriti õlimaalist, kuna need tal õnnestusid. Vanemate pealekäimisel astus ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Samuti õppis ta konservatooriumis laulmist ning astus korp! Revaliasse. 1920. aastal hakkas ta aga käima Paul Sepa poolt loodud Draamastuudios. Samuti omandas ta Tartu ülikoolis kehakultuuride õpetaja kutse ning see elukutse võimaldas tal enda ja oma pere ülalpidamist. Hiljem andis ta võimlemistunde ka oma kaasõpilastele Paul Sepa näitestuudios. Esimene draamastuudio lend lõpetas 1924.a kevadel. Esimeste kodumaise teatriharidusega noorte näitlejate seas olid veel ka Priit Põldroos, Rudolf Engelberg, Ly Lasner, Felix Moor, Johannes Kaljola. Lõpetajad jäid kokku ja lõid DRAAMASTUUDIO
selle justkui ametlikuks.) Publikus lapsed ja noorsugu. See oli väga hoolikalt läbi mõeldud ja põhjalikult eesmärgistatud noori harida ja kasvatada endale teatriskäimise harjumusega publikut. Telliti ja 1937 aastal lavastas Kalmet Oskar Lutsu “Kevade”. Olles küll noortele mõeldud näidend, juhtus nõnda, et esietendus segaduses õhtusele ajale sattus ning õhtul tegelikult täiskasvanud teatrit külastasid, ja see edukaks osutus, siis äriline edu tõstis Draamastuudios noortele mõeldud tüki täiskasvanute repertuaari, kuid teatud määral mängiti seda siiski ka lastele mõeldud päevases etenduses. Sealjuures, Leo Kalmeti lavastust “Kevadet” peetakse ka Mari Möldre võidukäiguks, sest Mari Möldre kasvatas seda legendi enne “Kevade” Draamastuudio lavastust ja see kasvas edasi ka pärast seda. Kalmet ise mängis Liblet, mis pani aluse edasistele Lible kehastamistele ja edasiarendustele
Läbi Sepa tööde kajastus vene lavamõjude mõju ja huvi karnevalliku maskimängu ning commedia dell'arte improvisatsioonide vastu. Kõrvuti sümbolismi kammerlikkusega ilmnes Sepas aga ka suurejooneliste klassikalavastuste anne (1922 Sophoklese "Kuningas Oidipus" ja 1923 Schilleri "Orléans'i neitsi", mida mängiti Üldlaulupeol vabaõhuetendusena). Edasi suudus Sepp ka ekspressionistliku stiili suunas. Peale Draamateatri töötas Sepp veel Vanemuises, Estonias ja Draamastuudios ning Lavakunstikooli õppejõuna. . 18. Ekspressionism ja Hommikteater. Ekspressionism sai alguse Esimese maailmasõja eel Saksamaal. Eestisse jõudis vabariigi algusaastatel, mõjutades enim luulet (ajaluule). Ekspressionism lähtub rõhutatud subjektiivsusest, indiviidi (looja) tunnete, ideede, kogemuste väljendamisest, mitte välise tegelikkuse järeleaimamisest. Seda voolu kannab humanistlik paatos, mida mõjutasid tugevalt maailmasõja koledused. Igatseti uut ja kõlbelist inimest.
annaabi.ee 
