karakterid. Teine näidendi liik miraakel arenas eriti Prantsusmaal. Allikaks oli siin legendid jumalaema ja pühakute imetegudest. Miraakleid esitatti turuplatsidel, maalilistes kostüümidse ja ja rohke butafooriga. Pärast varasel keskajal populaarseks saanud narripühade keelustamsi 15. sajandil jätkasid nende traditsioone teiste üritustega. Frass oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenev 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Kujutamisobjektiks oli argielu. Ettekanded sisaldasi rohkeld nii sõnu kui ka situatsioonikoomikat. Sotii oli lühike, sagely improviseeritud ülikoomiline narrimäng. Näiliselt süütute naljadetaga peitus tihtipeale poliitika. Keskaja narrikuju võeti hiljem üle renessansiteatrisse. Keskava vastlanäidendid olid seotud rahvalike vastlapidustustega. Väga populaarsed olid nees Saksamaal. Seal korraldati isegi koomilste olustikutseenidega
ähmastuma, omandades ilmalikke ja realistlikke jooni. Tuntuim süzee seondub Doktor Faustiga, see ilmus kirjandusse 16.sajandi lõpul ühes saksa rahvaraamatus ja sealt ainet ammutanud inglise kirjaniku Christopher Marlowe' näidendis "Doktor Faustuse traagiline lugu". 13.Farsi mõiste ja iseloomulikud jooned. Vastus: Farss (pr farce - täidis) oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenes 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Farss sarnaneb fablioode ja svankidega ning Reinuvader Rebase juttudega. Kujutamisobjektiks on argielu, tegelasteks väljakujunenud tüübid - kelm, kõlvatu munk, sarlatanist arst, truudusetu lobamokk abielunaine, nurgaadvokaat. Etendavad lood sisaldavad ohtralt nii sõna- kui ka situatsioonikoomikat. 14.Moralitee mõiste ja iseloomulikud jooned. Vastus: Moralitee - õpetlik-allegooriline näidend. Moraliteed jagasid rahvale just kõlbelisi
Fablioo - rahva lõbustamiseks loodud ning sageli sotsiaalse suunitlusega lühike värss-jutustus või naljand argielu sündmustest. Häälestus on elurõõmus,stiil jõuline,keel mahlakas,värvikustlisavad vanasõnad ja kõnekäänud, kirjutatud on fablioo 8-silbilistes paarikaupa riimuvates värssides. Fablioo lõpus esitatakse loo moraal. Farss oli algselt pikema usulise näidendi jämekoomiline vahemäng, kuid arenes 14.sajandil iseseisvaks draamaliigiks. Farss sarnaneb fablioode ja svankidega ning Reinuvader Rebase juttudega. Kujutamisobjektiks on argielu, tegelasteks väljakujunenud tüübid - kelm, kõlvatu munk, sarlatanist arst, truudusetu lobamokk abielunaine, nurgaadvokaat. Etendavad lood sisaldavad ohtralt nii sõna- kui ka situatsioonikoomikat. Kiriku tähtsus keskaegses vaimuelus (hagiograafia, liturgiline teater) Hagiograafiad olid ülistavad pühakute elulood, mis olid oma detailide poolest head ajalooallikad.
annaabi.ee 
