Draama Eesti draama käekäik on tihedas seoses teatri käekäiguga. 1920ndatel aastatel võime rääkida ekspressionistlikust v sümbolistlikust teatrist, aga see pole liiga selge. Üldine pilt paistabki selline, et pärast Menningu-Kitzbergi lainet tuleb kuklakratsimise aeg, teatav peataoleku aeg ja siis tuleb realismi ja rahvakomöödia tulekuga. Siin on teatav libisevus ja siia satuvad korraga liiga erinevad asjad. Nt võib eraldi rääkida ekspressionistlikust draamakirjandusest, aga see ei iseseisvu nii reljeefselt ja st, et see on üldistuses sümbolismi alla surutud. Aleksander Antson "Sophia Vardi (Marta Lepp" impressionistliku kallakuga teater Sümbolistlikkus tähendab seda, et siin omaette v suurem ala draamaloomingut, mis haakub mütoloogilise v otsestl Piibli ainesega. Epner rõhutab, et Antsoni lühinäidendid on paremad kui täispikad. Karl Rumor (Ast) "Valge naine" 1928 uusromantilisel Rumoril erandlik tegelane eraklik
Raudsepp. 60ndatel tekib draama uus tõus. Draama areng on teatriga tihedal seotud. Kui esteetikamuutusid vaadata, siis võib draama jagada kaheks allperioodiks: 20ndate aastate draama ja 30ndate aastate draama. Teatriga seotult vaadates, siis võib öelda, et 20ndate draamale ja teatrile annab teatava üldilme seos moodsate ja mitterealistlike kunstivooludega. Teater muutub sell ajal mitterealistlikuks sümbolistliku, ekspressionistlik draama tähtsustamine. Eesti draamakirjandusest pole meile eriti suuri näiteid. 20ndate näidendid on orienteeritud väga palju tõlkenäidenditele ja Eesti autorid kipuvad suurte ja moodsate autorite vahel varju jääma. 30ndatel saab tähtsamaks rahvalik komöödia (Raudsepp). Eesti autorieid mängitakse rohkem kui 20ndatel. Mõlema (sümbolistliku ja impressionismi) voolu puhul võime öelda, et tegemist on vastandiga realismile. Karl Rumor (Ast) · 1928 Valge naine (sümbolistliku draama esindusnäide)
o mõistus ja tunded vastuolus o konflikt kohustuse ja soovi vahel · konflikt vaataja ootustega on seotud kunstiteose kompositsiooniga. Hea kunstiteos petab vaataja ootusi. Selleks edastatakse valeinfot. Haliser: lokaalne ja püsiv konflikt: · üldise harmoonia rikkumine, mida saab lahendada; · püsiv sotsiaalne, eksistentsiaalne vastuolu, mida inimene lahendada ei suuda. Kaardistatakse reaktsioone, testitakse iseloomu tugevust; Suurem osa draamakirjandusest põhineb välises tegevusel. Klassitsistlikus draamas on füüsiline tegevuslikkus. 19. sajandi lõpus toimunud pöördega kummutas realism klassitsistliku draama kaanonid. Väline tegevus muutub subdominantseks ja sisetegevus dominantseks. Tsehhovi näidendites on tegevuslikkust minimaalselt ning 57 pearõhk on tegelaste siseelu avamisel. Mõiste sisetegevus võttis kasutusele
annaabi.ee 
