Edasi läks ta St. Louis ülikooli keemiat ja filosoofiat õppima, kus ta ka 1948. aastal bakalaureusekraadiga lõpetas. 1957.aastal lõpetas ta magistrikraadiga õendue eriala. Seejärel teenis ta doktorikraadi õpetajate kolledžis Columbia ülikoolis (Why I...). Aastatel 1947 kuni 1958 töötas ta meditsiini-kirurgilise instruktorina ja direktori assistendina St. John´s õenduse koolis. Doktorikraadiõpingute ajal aastal 1961 töötas ta Chicagos, Loyola Ülikoolis dotsenti ametikohal. (Why I...) Aastatel 1966-1968 oli ta tervishoiutöötajate ja sotsiaalhoolekande büroo õpingute toetuste filiaali assistendiülem. 1968 nimetati ta Ohio Riikliku Ülikooli õenduskooli professoriks ja direktoriks. Aastal 1972 naases ta Loyola Ülikooli õendusprogrammi professorina. 1980ndal aastal läks ta professorina tööle Lõuna- Florida Õendusabi Kolledžisse, kus ta töötas kuniks ta jäi pensionile 1990.aastal (Messmer ja Palmer 2008). 1.3. Tunnustused
põhikirja järgi pidi õppetöö kestma kaks aastat, 5 päeva (3-4 tundi) nädalas. Algselt ülesseatud eesmärki siiski ei saavutatud, rahvaülikoolide võrk jäi välja arendamata. 10 6 KÕRGHARIDUS 6.1 Tartu Ülikool Iseseisva Eesti esimeseks kõrgema teadusliku hariduse andjaks ja teadusliku uurimistöö keskuseks kujunes Tartu Ülikool. 1919.a. augustis-septembris valis ülikooli ajutine nõukogu ametisse esimesed 46 professorit, dotsenti ja lektorit. Rahvusliku ülikooli pidulik avaaktus peeti 1. detsembril 1919. Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks sai Heinrich Koppel. Loengud algasid 6. oktoobril,novembri lõpuks oli immatrikuleeritud 351 üliõpilast, lisaks veel 70 vabakuulajat. Kui esimestel aastatel täideti mitmed õppetoolid Soomest ja Rootsist kutsutud professoritega, siis 1932. aastal töötas õppejõududena juba eesti õpetajate noor generatsioon, nende arv oli kasvasnud 333-ni, üliõpilaste arv 3057-ni
veel Otakuzi kaitseks kirja, milles palub parteiorganeil tema küsimuse otsustamisel arvestada ka Otakuzi tugevaid külgi. Ent vanaonu sureb enne, kui Otakuz jõuab talle selle eest tänu avaldada, ning nüüd jääb tal üle vaid onu haual kahetseda, et enne nii lühinägelik oli olnud. Olulisel kohal on teoses ka Fazila, õieti tema lapsed. Tema tütar Latofa pidi Naimdzoniga abielluma. Tegelikult armastas too üht dotsenti, kes tegi talle ettepaneku Taskenti jääda. Ent Naimdzon pidas tüdrukut enda omaks, tahtis, et too võtaks vastu tuleviku, mille tema isa on talle määranud: abielluda võimalikult kiiresti tema pojaga, töötada seejärel mõne aasta koolidirektorina kodukohas (et harjuda mehevanematega), ning alles seejärel mõelda edasiõppimisele. Latofa ütleb Naimdzonile tõde näkku, ent isa mõju all olevana ei saa Naimdzon sellest algul aru. Selle asemel
ELEKTRIAJAMITE JA JÕUELEKTROONIKA INSTITUUT ROBOTITEHNIKA ÕPPETOOL MIKROPROTSESSORTEHNIKA TÕNU LEHTLA LEMBIT KULMAR Tallinn 1995 2 T Lehtla, L Kulmar. Mikroprotsessortehnika TTÜ Elektriajamite ja jõuelektroonika instituut. Tallinn, 1995. 141 lk Toimetanud Juhan Nurme Kujundanud Ann Gornischeff Autorid tänavad TTÜ arvutitehnika instituudi lektorit Toomas Konti ja sama instituudi dotsenti Vladimir Viiest raamatu käsikirjas tehtud paranduste ja täienduste eest. T Lehtla, L Kulmar, 1995 TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut, 1995 Kopli 82, 10412 Tallinn Tel 620 3704, 620 3700. Faks 620 3701 ISBN 9985-69-006-0 TTÜ trükikoda. Koskla 2/9, Tallinn EE0109 Tel 552 106 3 Sisukord Saateks 5
annaabi.ee 
