abikaasa Margherita kui nende kaks last. Nii juhtuski, et koomiline ooper "Kuningas üheks tunniks" lõppes täieliku fiaskoga. Verdi otsustas ooperist ja muusikast lahti öelda. La Scalalt aga tuli uus tellimus ning helilooja siiski ei suutnud oma kutsumusest loobuda. Ühel õhtul La Scala teatridirektor Merelli poolt taskusse surutud libretot, mille autoriks oli noor poeet Solera, lugedes sündiski kuulus koor tema tulevasest ooperist Nabucco "Lenda, mõte" ehk "Va pensiero, sull'ali dorate". Nii sündis üks rida, teine ja mõne aja pärast esietendus 9.märtsil 1842 La Scalas Verdi kolmas ooper "Nabucco". Etendusel oli tohutu menu, sest Piibli päritoluga sündmustik ja juutide vabadusvõitlus mõjusid ka itaallastele endile, olid nad ju Austria ülemvõimu all ja Verdist sai päevapealt kuulsus. Sama ooperi lavastamisel kohtus ta esmakordselt oma tulevase teise abikaasa - väga hea lauljatari, soprani Giuseppina Strepponiga, kes etenduses laulis Abigaili osa.
Mozart oli eeskujuks endast 15 aastat nooremale Viini koolkonna esindajast Ludwig van Beethovenile. Giuseppe Verdi (1813 Busseto – 1901 Milano) oli itaalia romantismiajastu ooperihelilooja koos Gioacchino Rossini, Gaetano Donizetti ja Vincenzo Bellini´ga. Ta oli ka aktiivne rahvuslikus liikumises osaleja (il “Risorgimento”) ning armastatud suurmees Itaalia ühendamise aegadel, kus mängis olulist rolli tema ooperist “Nabucco” tuntud koor “Va´, pensiero, sull´ali dorate”/ “Lenda, mõte, kuldsetel tiibadel” – unistus ühtsest Itaalia riigist. Tema olulisemad ooperid – “la trilogia popolare” – populaartriloogia just ooperite ennenägematu edu poolest, nagu “Rigoletto” (1851) – kus peategelane pole mitte aristokraat, vaid n-ö alamast seisusest, inimene rahva seast – küürakas narr Rigoletto; “Il trovatore”/ “Trubaduur” (1853), mille Verdi tahtis nimetada “Azuncena” järgi, kes helilooja arvates oli
See oli tollal moes olnud suurte tähtedega täiskirjutatud paks vihik. Keerasin selle rulli, surusin Merelli kätt ja lahkusin. Tänaval valdas mind kirjeldamatu haiglane seisund, sügav nukrus, südant ängistav surmaigatsus... Tulin koju, viskasin vihiku vihaselt lauale, nii et see põrandale kukkus ning minu jalge ette lamama jäi. Tegin ta juhuslikult lahti ning mu silmad peatusid avatud leheküljel, millelt mulle vaatas vastu värss: "Va, pensiero, sull'ali dorate." Lasksin pilgul järgmistestki ridadest üle libiseda ja need haarasid mind. Lugesin üht osa, siis teist. Siis aga meenus kindel otsus mitte kunagi enam midagi komponeerida sulgesin vihiku ja heitsin voodisse... Kuid, ah... "Nabucco" keerles peas ja uni ei tulnud! Siis tõusin, lugesin tükki mitte enam üks, vaid kaks, kolm, nii mitu korda, et mul hommikuks kogu Solera libreto peas oli. Sellest hoolimata ja oma kavatsustest põrmugi taganemata läksin
annaabi.ee 
