kurnatuse ja epideemiate tõttu. Partisaniliikumist nagu Prantsusmaal või Balkanil Eestis ei olnud. Eesti elanikkond käsitles põhivaenlasena NSV Liitu, kes oli hävitanud omariikluse, kohaliku rahvusliku eliidi ning likvideerinud eraomanduse ning lõhkunud varasemad ühiskondlikud suhted. Eestisse heidetud Nõukogude partisanide tegevus kujunes seetõttu enamasti lühiajaliseks. Neil õnnestus toime panna üksikuid diversiooniakte, kuid elanikkonna nõukogudevaenulikkuse tõttu üritas enamik neist end ilma aktiivse tegutsemiseta sugulaste pool varjata või nad tabati kiiresti või andsid end ise üles. Oluliselt suurem oli akadeemilise haritlaskonna seast võrsunud rahvusliku vastupanuliikumise kandepind, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Pärast lootuse kadumist 1941. aasta sügisel, et sakslased Eesti iseseisvuse taastavad, ning Atlandi harta väljakuulutamist, orienteeruti lääneriikidele
ning mured, mida pakkus elu metsas, ja kasutasid metsa alalise eluasemena. Loomulikult olid metsaelu tingimused midagi hoopis muud kui illegaalina kodus redutamine, ehhki füüsiliselt kui 7 vaimselt olid mõlemad rasked. (Pajur et al. 2005: 184) Eriline roll repressioonide teostamisel kuulus hävituspataljonidele. Ametlikult oli nende esmaseks ülesandeks takistada vaenlase võimalikke diversiooniakte ning võidelda langevarjurite vastu rindelähedastes piirkondades. Tegelikkuses said hävituspataljonid Eestis kurikuulsaks metsavendade ja teiste ,,rahvavaenlaste" tabamiseks korraldatud haarangutega. Need haarangud kujutasid enesest sõjakuritegusid. Hävituspataljonlased piinasid ja tapsid vangilangenud metsavendi, võtsid pantvangi metsavendade perekonnaliikmeid, tapsid metsavendade abistamises
võib ühte neist ritta asumispaika 20 601 seada Leningradi kohta. Stalini surma õnnetusjuhtumeid järel diversiooniakte. ning 1953. aasta märtsis (teistel andmetel 27. süüasjaga 20 600) toimunud ja IdaEuroopas inimest. Küüditatud
epideemiate tõttu. Partisaniliikumist nagu Prantsusmaal või Balkanil Eestis ei olnud. Eesti elanikkond käsitles põhivaenlasena NSV Liitu, kes oli hävitanud omariikluse, kohaliku rahvusliku eliidi ning likvideerinud eraomanduse ning lõhkunud varasemad ühiskondlikud suhted. Eestisse heidetud Nõukogude partisanide tegevus kujunes seetõttu enamasti lühiajaliseks. Neil õnnestus toime panna üksikuid diversiooniakte, kuid elanikkonna nõukogudevaenulikkuse tõttu üritas enamik neist end ilma aktiivse tegutsemiseta sugulaste pool varjata või nad tabati kiiresti või andsid end ise üles. Oluliselt suurem oli akadeemilise haritlaskonna seast võrsunud rahvusliku vastupanuliikumise kandepind, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine. Pärast lootuse kadumist 1941. aasta sügisel, et sakslased Eesti iseseisvuse taastavad, ning Atlandi harta väljakuulutamist, orienteeruti lääneriikidele
annaabi.ee 
