vees) lahusti ja soola termodünaamilise koostoime tõttu dissotseeruvad (lagunevad) soola osakesed positiivsete ja negatiivsete laengutega osakesteks. Antud protsessi nimetatakse lahustumiseks. Näiteks söögisooda ehk naatriumvesinikkarbonaadi viimisel vette dissotseerub molekul väiksemateks ioonideks vastavalt dissotsiatsiooni reaktsioonile: NaHCO3 Na+ + HCO3- Samuti on võimalik, et ainete reaktsioonil veega on produktid võimelised dissotseeruma ioonideks, näiteks süsihappegaasi ja vee reaktsioonil tekib molekul, mis vesilahuses dissotseerub ioonideks: CO2 + H20 H2CO2 Dissotsiatsiooni reaktsioon vesilahuses: H2CO2 H+ + HCO3- HCO3- H+ + CO32- DISSOTSIATSIOONIMÄÄR · Dissotsiatsioonimäär näitab, kui suur osa lahustunud aine molekulidest on jagunenud ioonideks (dissotsiatsioonimäära väljendatakse tavaliselt kümnendmurruna, kuid võib kasutada ka protsenti).
8 molekuli libisemine või sammumine teise suhtes. Suunatud liikumise tekkeks peavad molekulaarmootorid Lehekülg pöörduvalt assotseeruma/dissotseeruma valgu, pinna või rakuorganelliga. Motoorvalgud on lineaarsed (libiseva/roomavad mööda polümeeri) või roteeruvad (töötavad rootor-staator põhimõttel). © MIHKEL HEINMAA, kevad 2010 2. Mikrotuubulid on õõnsadsilindrilised polümeerid, mis on moodustunud tubuliin dimeeridest. 13 tubuliini pöörde kohta. Dimeerid lisanduvad ,,+" otssa ja dissotseeruvad ,,-" otsast
Metalli-ioonid tihti on raske eristada, kas metall-ioon on aktivaator v ensüümi ehituskomponent. Anorgaanilised ja orgaanilised ühendid toimivad allostreiilsete aktivaatoritena Inhibiitorid on ensüümreaktsiooni spetsiifiliselt või mittespetsiifiliselt pidurvadad faktorid. Pöörduvad inhibiitorid moodustavad nõrga mittekovalentse sideme ja on võimelised kompleksist dissotseeruma. Ensüüm on aktiivne siis, kui lahusest inhibiitorit ei eemalda. Pöörduv inhibitsioon võib olla: Konkurentne kokureerib esüümi aktiivtsentri pärast substraadiga. Aiatb S konts tõstmine. Mittekonkurentne inhibiitor ühineb ensüümiga väljaspool aktiivtsentrit, võib blokeerida reaktsiooni osaliselt või täielikult. Ei aita S konts tõstmine. Ebakonkurentne inhibiitor reageerib eelnevalt tekkinud ES kompleksiga, mitte vaba ensüümiga
rasvkoes või udaras. Loeng 16.detsember 2008 September-detsember 2008. a. Vatsa atsidoos On mäletsejaliste ainevahetushaigus, mis on seotud kergesti fermenteeruvate süsivesikute esinemisega vatsas. Normaalne vatsa pH on 6,5-7,0, selle tagab piisav efektiivne kiud ratsioonis. Normaalse vatsa pH juures LRH imenduvad verre kergesti, nad on dissotseerumata kujul. Vatsa pH langedes lenduvad rasvhapped hakkavad dissotseeruma. Dissotseerunud LRH-d imenduvad halvasti või üldse mitte, mis tõttu langeb vatsa pH veelgi. Vatsa pH langedes muutub mikroobne koostis ja produtseeritud rasvhapete suhe. Vatsa pH langedes alla normaalse surevad vatsas esmalt seened (Pungidae) ja tsellololüütilised bakterid, seejärel protozoad, ammonolüütilised bakterid ja prevaleerima jäävad piimhappebakterid. Vatsa atsidoosi soodustab järsk ratsiooni muutus. Väga sageli kannatavad selle all vastpoeginud lehmad
Paljude ravimite toime seisneb vastava ensüümi inhibeerimiseks. Inhibitsioon pöördumatu või pöörduv. Pöördumatu puhul seostub inhibiitor ensüümi aktiivtsentrisse või mujale väga tugevalt (kovalentselt või mittekovalentselt) ning inhibiitori dissassotsiatsioon ensüümilt on väga aeglane. Side moodustub aminohappega, mis osaleb normaalselt ensümaatilises reaktsioonides. Pöörduvad inhibiitorid on nõrga mittekovalentse sidemega ja on võimelised kompleksist dissotseeruma. Ensüüm on inaktiivne ainult siis, kui me lahusest inhibiitorit ei eemalda. Pöörduva inhibitsiooni variandid: · Ensüüm-substraadi kompleks · Konkurentne inhibitsioon o Inhibiitor konkureerib substraadiga ensüümi aktiivtsentrisse seostumisel o Substraadi kontsentratsiooni tõus tõrjub aktiivtsentris seostunud inhibiitori välja · Mittekonkurentne inhibitsioon o Inhibiitor seostub ensüümmolekuliga väljaspool aktiivtsentrit
annaabi.ee 
