• Vastandid - laused, mis ei saa olla korraga tõesed • Vasturääkivus e. kontradiktsioon – laused, mille tõeväärtused on alati erinevad • Süllogism on kahe eeldusega kehtivad arutlused. • Eeldustes on 3 mõistet, kusjuures üks esineb mõlemas eelduses Samanimeliste kvantorite järjekorra vahetamine on lubatud. Erinevat tüüpi kvantorite kohti ei saa vabalt vahetada!!! Loogiline programm on Horni disjunktsioonide (disjunktiivsete valemite) kogu, kus ükski valem ei sisalda üle ühe positiivse literaali. Kui q1,..., qn on tõesed, siis on ka p tõene” ehk ”Lausetest q1,..., qn järeldub lause p . q Horni lausete tüübid: • Fakt – HL, millel puudub keha e. ainsast positiivsest literaalist koosnev lause: • Reegel - HL, millel on pea ja keha e. ühest positiivsest ja vähemalt ühest negatiivsest literaalist koosnev disjunktsioon. • Päring – HL, millel on ainult keha e
Sel juhul on vähemalt üks n- kanaliga transistoridest suletud ja üks p-kanaliga transistoridest avatud. 5 Kombinatsioonseadmete süntees Loogikalülituste konstrueerimisel on oluline lülitust võimalikult lihtsustada, mis vähendab lülituse hinda ja koostamise töömahtu. Seepärast tuleb juba loogikalülituste sünteesil funktsioone kindlate kriteeriumide järgi minimeerida. Kõige enam on läbi töötatud loogikafunktsioonide täielike disjunktiivsete normaalkujude minimeerimismeetodid. Tavaliselt on eesmärgiks leida minimaalse pikkusega loogikafunktsiooni algebraline avaldis, milles on minimaalne arv sisendmuutujate tähiseid, näiteks minimaalne disjunktiivne normaalkuju ehk MDNK. Loogikafunktsioonide minimeerimiseks kasutatakse 1) vahetut lihtsustamist, 2) lihtsustamist Karnaugh kaardi abil, 3) Quine - Mc Cluskey meetodit, 4) Blake' i meetodit jms.
Täielikku disjunktiivset normaalkuju on hõlpus leida loogikafunktsiooni oleku- ehk tõeväärtustabelist. 1.2.3. Loogikalülituste süntees ja minimeerimine Loogikalülituste konstrueerimisel on oluline lülitust võimalikult lihtsustada, mis vähendab lülituse hinda ja koostamise töömahtu. Seepärast tuleb juba loogikalülituste sünteesil funktsioone kindlate kriteeriumide järgi minimeerida. Kõige enam on läbi töötatud loogikafunktsioonide täielike disjunktiivsete normaalkujude minimeerimismeetodid. Tavaliselt on eesmärgiks leida minimaalse pikkusega loogikafunktsiooni algebraline avaldis, milles on minimaalne arv sisendmuutujate tähiseid, näiteks minimaalne disjunktiivne normaalkuju ehk MDNK. Loogikafunktsioonide minimeerimiseks kasutatakse 1) vahetut 26 lihtsustamist, 2) lihtsustamist Karnaugh kaardi abil, 3) Quine - Mc Cluskey meetodit, 4) Blake' i meetodit jms.
• Tehke kindlaks, kas väiksemas eelduses sõnastatud väide esineb suuremas eelduses jaatava või eitavana. • Määratlege süllogismi moodus ja kehtivus. • Korrektse süllogismi puhul sõnastage järeldus. 10.5. LEMMALINE SÜLLOGISM Selles alajaotuses käsitletakse süllogisme, mille üks eeldus sisaldab tingivaid lauseid (või implikatsioone) ning teine eeldus on seotud indikaatorsõnaga „või”. Neid nimetatakse lemmalisteks süllogismideks. Nii nagu disjunktiivsete süllogismide puhul, on ka lemmaliste süllogismide käsitlemises toimunud muudatus. Algselt peeti disjunktiivset eeldust liigitavaks väiteks, st välistavaks disjunktsiooniks. Selline käsitlus oli valdav ka skolastilises loogikas ning hilisemas traditsioonilises loogikas. Lausearvutuse pealetung tõstis esile sellised 21 lemmalised süllogismid, mille disjunktiivne eeldus on lausearvutuse mõttes harilik ehk siis mittevälistav disjunktsioon
· Tehke kindlaks, kas väiksemas eelduses sõnastatud väide esineb suuremas eelduses jaatava või eitavana. · Määratlege süllogismi moodus ja kehtivus. · Korrektse süllogismi puhul sõnastage järeldus. 10.5. LEMMALINE SÜLLOGISM Selles alajaotuses käsitletakse süllogisme, mille üks eeldus sisaldab tingivaid lauseid (või implikatsioone) ning teine eeldus on seotud indikaatorsõnaga ,,või". Neid nimetatakse lemmalisteks süllogismideks. Nii nagu disjunktiivsete süllogismide puhul, on ka lemmaliste süllogismide käsitlemises toimunud muudatus. Algselt peeti disjunktiivset eeldust liigitavaks väiteks, st välistavaks disjunktsiooniks. Selline käsitlus oli valdav ka skolastilises loogikas ning hilisemas traditsioonilises loogikas. Lausearvutuse pealetung tõstis esile sellised 21