Kogu esinejate töö oli väga korrektselt edasi antud ja äpardusi loomulikult ei tekkinud. Lauljad tegid väga hea töö ning nende hääled olid väga võimsad ja sobivad. Näitlejad olid väga meisterlikud ja jätsid väga ehtsa tunde. Tekst oli nende poolt suurepäraselt edasi antud ja alati täpselt õiges toonis. Orkester tegi ka väga hea töö ja muusika tundus just õige iga momendi jaoks ning dirigent ja orkester tegid suurepärast koostööd(ei tea ise dirigeerimisest midagi, nii et ei oskaks öelda kui dirigent midagi valesti/halvasti tegi!) . Etendus oli üldiselt hea meeleoluga kuna tegu oli ikkagi humoorika ja armastusliku looga, kuid kui tegu on armastusega siis on tavaliselt ka oma osa draamat, mis esines ka selles etenduses. Meeleolu tegi paremaks kindlasti ka õnnelik lõpp kui Nemorino ja Adina lõpuks tunnistasid oma armastust üksteise vastu. Minu arust ei läinud midagi etenduses valesti ja kõik õnnestus. Publik suhtus etendusse väga
laulud". Mahler jätkas oma oopeihelilooja karjääri 1885. aastal Prahas ja 1886. aastal Leipzigis. 1887. aastal võttis ta haigestunud Arthur Nickischilt üle Wagneri kompositseerimise, rajades endale kindla reputatsiooni kriitikute ja publiku seas. Aasta hiljem tegi ta täieliku etteaste väljastades Carl Maria von Weberi ooperist "Die drei Pintos", see tõi talle rahalisi auhindu ning aitas kaasa tema järjest enam kasvavale kuulsusele. Brahms oli suures vaimustuses tema "Don Giovanni" dirigeerimisest. Mahler oli järgmine Ungari Kuningliku Ooperi helilooja ja muusika direktor aastatel 1888 kuni 1891, Budapestis, kus esiesitati tema sümfoonia number 1 aastal 1889. Tema järgmine töökoht oli Hamburgi Ooperis aastatel 1891 kuni 1897, koos oma lähedase sõbra, helilooja, ajakirjaniku ja õpetajaga, Joseph Bohuslav Foeresteriga. Samal ajal kui Mahler oli Hamburgis, tegi tema noorem vend Otto, kes oli samuti helilooja, 21 aastaselt 1895. aastal enesetapu. 1893. - 1896
Ta teos esitati ka konkursile, kus oli kohtunikuks Johannes Brahms, kuid autasu ta ei saanud. Mahler alustas oma heliloojakarjääri 1880. aastal. Järgmistel aastatel dirigeeris ta edukalt suuremates ooperisaalides ning jätkas ka oma ooperihelilooja karjääri. 1887. aastal võttis ta haigestunud Arthur Nickischilt üle Wagneri komponeerimise, rajades endale kindla reputatsiooni kriitikute ja publiku seas. Brahms oli suures vaimustuses tema “Don Giovanni” dirigeerimisest. 1897. aastal, olles 37-aastane, pakuti Mahlerile direktori ametit Viinis Riigiooperis. See oli riiklik ametikoht ning Austria-Ungari seaduse kohaselt ei tohtinud juudid sellistel ametikohtadel töötada. Mahler, kes polnud kunagi jumalakartlik olnud ega ka kinni pidanud juudi kommetest, hakkas tegema ettevalmistusi astumaks Rooma Katoliku kiriku liikmeks. Lapsena oli ta olnud koorilaulja ühes katoliku kirikus, kus õppis ka klaverimängu koorijuhi käe all
Siis aga sekkus saatus. Talle kirjutas noor algaja poeet Timothy Rice (tänapäeval maailmakuulus Tim Rice i nime all) ja pakkus noorele heliloojale oma luuletusi libretoks. Lloyd Webber võttis kolledzizt akadeemilist puhkust, et kirjutada muusikal. Vaatamata sellele, et esialgu ei jõutud mingi saavutuseni, otsustas Lloyd Webber kooli pooleli jätta ja hakata siiski heliloojaks. Ta astus Kuniglikku muusikakolledzisse (Royal College of Music), kus kuulas kursusi kompositsioonist ja dirigeerimisest. . III Eraelu Andrew Lloyd Webber on olnud kolm korda abielus. Esimest korda abiellus ta 24. juulil 1972. aastal 24. aastaselt Sarah Hugill iga. Neil sündis kaks last, tütar Imogen (31.03.1977) ja poeg Nicholas (02.07.1979). Vaatamata sellele ei olnud abielu edukas ja nad lahutasid 1983.aastal Teist korda abiellus Lloyd Webber 22.02.1984. tema naiseks sai tantsija ja laulja Sarah Brightman. See abielu on selgelt kõige tuntum, kuna Sarah oli selleks lauljaks, kelle häälele
annaabi.ee 
