Poissi õpetati ka nuga loopima. Kõigepealt kontrolliti poiste osavust jahil. Kui relvakandja oli end oma seisuses küllalt kaua heast küljest näidanud, saatis patroon ta võimaluse korral kuhugi õukonda, et noormees õpiks veel häid kombeid, näitaks oma oskusi ja teadmisi, õpiks tundma ja austama võõraid kombeid. Sageli saadeti selliseid juba õppinud sõjamehi saadikutena teistesse riikidesse, kus nad pidid end näitama mehiste sõdurite ja heade diplomaatidena. 2.4 RÜÜTLIAU Lõpuks, kui noor aadlik oli oma relvakandjaaja ära teeninud ja tema patroon oli temaga rahul, palus relvakandja endale rüütliau. Patroon määras kindlaks pidulike pühitsemise aja. Tavaliselt valiti selleks päevaks mõni kiriklik tähtpäev või muu tähtis sündmus. Rüütliks valmistuja relvakandja ehk noviits pühendus ettevalmistusele. Enne pühetsemist pidi ta mitu päeva paastima ja pattu kahetsema
usuõpetuse kaudu neid väärtusi. Neid arusaami on ikkagi peetud igaühele kuluvaks! Nad ei ole antud või kingitud kellegi või mingisuguse ilmaliku võimu poolt. Pigem need ilmalikud võimud on sellejaoks, 5 et tagada need. Nii Ameerikas kui ka Prantsusmaal arenes see mõte! See ei ole üllatav, sest nende riikide diplomaadid suhtlesid üksteisega ja need kes olid Ameerika iseseisvuse isad, need kõik olid diplomaatidena olnud aeg-ajalt Prantsusmaal, nad täiendasid üksteise mõtlemist selteemal. Kui minna Aasiasse, seal oli vähemalt 5 saj eKr juba see mõiste olemas ,,inimõigused". 1795 a eKr koodeksis oli kirjutatud et põhieesmärk on luua riiki õiglust, hävitada halba ja kurja, niiet tugevad ei vigastaks ja ei kahjustaks nõrgemaid. Tugvendada inimkonna heaolu!. See näitab, et juba mõni tuhat a eKr tegeleti selliste asjadega nagu inimõigused
Esimene edu 20. märtsil: Pr ja Briti valitsused teatasid, et tunnustavad Eesti Asutavat Kogu kui de facto kürgemat võimu Eesti Vabariigis - see ei olnud just kõige õnnestunum tunnustus, sest Eesti Asutavat Kogu ei olnud asutatud, pidid küsima tunnustus Eesti Maanõukogule. See eesmärk täitus mais: 5. mail saadi brittidelt, 13. mail Pr valitsuselt ja 19. mail Itaalia valituselt. Esimesed välisdelegatsiooni liikmed võeti vastu Eesti mitte-ametlike diplomaatidena. Ka pärast de facto tunnustuse saamist jätkati andmete kogumist Saksa okupatsiooni kuritegude kohta. Olukord muutus seoses I MS lõpuga ja Eesti Vabadussõja algusega. Selleks ajaks oli Eesti saanud 3 Antandi riigilt de facto tunnustuse, aga see oli ikkagi poolik. Järgmiseks eesmärgiks seati de jure tunnustuse saamine. Lisaks tunnustusele hakati küsima ka välisabi Vabadussõjas olevale Eestile. Ants Piip jäi Londonisse, Kusta
annaabi.ee 
